ACCRA – LOME - COTONOU
Kuna jaanuar-veebruar pole just kõige soojem aeg Eestimaal puhkamiseks,
siis otsustasin Nigeeria kasuks. Olin turismigrupiga 3-nädalasel ringreisil
Lääne-Aafrikas (Liibüa, Togo, Benin, Burkina Faso, Mali, Ghana) ning pärast
seda oli mul plaanis sealkandis veel kaks nädalat puhata. Nigeeria hingematvalt
ilusaid agulivaateid on raske sõnades kirjeldada ja seepärasts püüdsin kirja
panna hoopis mõned praktilised targutused.
Accra-Lome
Ghana pealinnas Accras saatsin
turismigrupi lennujaama ning alustasin üksi oma aktiivset puhkust. Kõigepealt
kolisin odavamasse hotelli (Avenida) ja alustasin puhkusetööd Nigeeria viisa
hankimisega. Nigeeria saatkond Accras väljastab viisasid ainult Ghana
residentidele ja see asjaolu just teebki viisa hankimise põnevaks, sest teistel
pole sealt viisa saamine teoreetiliselt võimalik. Parima reisikäsiraamatu
("Tualetis mitte sittuda", Tallinn 2005) autor Peter Moore nimetab
sellist asja "Suureks Viisajahiks".
Seiklused algavad juba taksos.
Kui peatada suvaline takso ja küsida juhilt, kas ta oskab Nigeeria saatkonda
sõita, siis iga taksojuht loomulikult väidab, et teab seda kohta väga hästi.
Istud rõõmsalt taksosse ja siis algab üks lõputu äärelinnaurgastes tiirutamine.
Tihti peatub juht kusagil ristmiku lähedal ja küsib inimestelt teed. Nigeeria
saatkonna asukohta ei tea muidugi keegi aga selline pisiasi ei sega neil
rõõmsalt teed juhatamast. Lõpuks jõudsime siiski kohale ja taksod ei ole Ghanas
nii jubedate hindadega kui näiteks Tallinnas.
Saatkonna väravaputkas anti
kõigepealt viisataotluse blankett ja vajalike dokumentide nimekiri, mis näeb
välja selline:
- Letter of Invitation from Host
- Letter of Introducion from
company
- One Photocopy of Passport
details and page that carries a valid resident permit
- One Passport size photo
- One fully filled out
application form
Läksin selle blanketiga
lähedalasuvasse õllekasse ja täitsin paberi. Mul ei olnud mingisugust
küllakutset ega kirja firmalt ning loomulikult ei olnud passis ka Ghana
elamisluba. Aga foto oli olemas ja pärast blanketi täitmist läksin saatkonna
valvuriputkasse tagasi. Seal tuli kõik oma andmed ühte žurnaali kirjutada ja
telefon hoiule anda ning alles seejärel pääsesin saatkonnahoonesse. Mugavas
konditsioneeriga ooteruumis ei tulnudki eriti kaua oodata kuni minuga tuli
vestlema sõbralik tumedas ülikonnas noormees. Ta vaatas mu paberid üle ja
ütles, et siit saavad Nigeeria viisa ainult Ghana residendid. Palusin teha
väikese erandi ja ulatasin talle 10 eurot. Mees mõtles natuke ja arvas, et
tegelikult nad vist ikka saavad erandkorras mulle viisa vormistada. Leppisime
kokku, et küllakutset ja kirja firmalt pole vaja, kuid hotellibroneeringu
nõudmisest ta ei loobunud. Midagi polnud parata ning ma sõitsin tagasi
kesklinna Lagose hotellibroneeringut hankima. Istusin internetikohvikus ja
surfasin mööda Lagose hotelle. Euroopas on suvalise hotellibronni hankimine
mõne minuti töö, kuid Nigeeria puhul tuleb arvestada tundidega. Probleem on
selles, et odavatel hotellidel puudub igasugune internetis broneerimise
võimalus ja kallimate hotellide puhul tahetakse deposiiti. Lõpuks ei jäänudki
mul muud üle, kui kalli hotelli broneerimine. Tuba maksis 80 USD öö eest ja
deposiit oli 10%. Tegin broneeringu ja printisin selle välja ning seejärel
alustasin broneeringu tühistamise protseduuri. Broneerimine on internetis alati
lihtne aga tühistamine on ülimalt keeruliseks tehtud. See tühistamise jama
kestis nädalaid, kuid lõpuks siiski õnnestus ning kokkuvõttes kaotasin ma
ainult 8 USD deposiiti.
Järgmisel päeval sõitsin uuesti
saatkonda. Taksojuht muidugi väitis, et teab hästi Nigeeria saatkonna asukohta
ja kukkus mööda linna tiirutama. Ma ei viitsinud aega raisata ja hakkasin teda
õpetama. Juht oli väga üllatunud, kuid tänu lolli turisti näpunäidetele jõudis
kiiresti õigesse kohta. Täitsin uuesti žurnaali oma andmetega aga telefoni
hoiulevõtmise paberit ei viitsinud enam täita ja ütlesin lihtsalt, et mu
telefon jäi hotelli. Sain kaela külastajakaardi ja läksin saatkonda. Eilne
mustas ülikonnas sõber ilmus kuskilt kiiresti välja ja asus uuesti mu pabereid
kontrollima. Nüüd olid kõik formaalsused korras ning maksin raha (viisalõiv 56
USD + teenustasu 30 USD) ja sain selle kohta isegi ametlikud kviitungid. Sõber
palus järgmisel päeval viisa järele tulla ning ma sõitsin jälle hotelli.
Nigeeria saatkond Accras võtab dokumente vastu E, T, N ning väljastab viisadega
passe K ja R. Kuna oli teisipäev, siis klappis kõik erakordselt hästi.
Kolmapäeval sõitsin uuesti saatkonda. Õpetasin jälle taksojuhti, täitsin
väravaputkas žurnaali ja sain lõpuks kätte oma passi koos Nigeeria viisaga.
Kuna Ghana-Togo piiril saab Togo
viisasid ainult kuni kella viieni, siis sõitsin Togosse alles järgmisel päeval.
Accrast piirini sõitsin marsruuttaksoga (minibuss) ning see peatus kohalikul
piiriturul nagu ikka. Aafrika piiridel on alati kaks varianti piiriületuseks.
Esimene variant on täiesti aus, seaduslik ja odav aga aeglane. Teine variant on
kiire ja kulukas, kuid seekord valisin ma teise variandi ja tellisin
piiriületusteenuse (häid spetsialiste on seal piisavalt). Spetsialist juhatas
mu kiiresti õigesse kohta (üksi erinevate ametiputkade vahel seiklemine nõuab
tunde) ja müüs (ise vaeva nähes saab selle muidugi tasuta) mulle viisataotluse
blanketi ning asus selle täitmist organiseerima. Kuna ta ise kirjutada ei
osanud, palkas ta ühe teise spetsialisti ja see täitis minu eest blanketi. Kõik
see toimus mitteaafrikalikult mõne minutiga, kuid maksis päris palju (viisa ise
10000 CFA ning kõik blanketid ja spetsialistid kokku 8000 CFA ehk kõik kokku 27
EUR) ning selle summaga asi veel ei piirdunud. Piirispetsialist küsis minu
käest, et kas soovin tollikontrolli ka läbida või mitte. Tean, et nendes maades
tähendab tollikontroll tavaliselt põhjalikku puistamist ja selle käigus
leitakse alati mingi konks, mille alusel väike trahv sisse kasseerida. Kogu see
jama kestab palju tunde ning ma otsustasin tollikontrollist loobuda. Selle
jaoks tuli spetsialistile maksta 5000 CFA (7,5 EUR) ning mul ei olnud vaja
tollihoonet läbida. Summa pole väike, kuid tolliametnikud oleksid tõenäoliselt
veel rohkem küsinud. Takso võtsin juba kahe piiri vahel ja nüüd kihutasin
tolliametnikele uhkelt lehvitades nendest mööda Togosse.
Takso piirilt Togo pealinna
Lomesse maksis ainult 3000 CFA (4,5 EUR) ning paari tunni pärast olin Lomes.
Lome-Cotonou
Selles Aafrika piirkonnas on
bussijaamade ja suurte kaugliinibusside leidmine üsna keeruline ning moes on
minibussid ja taksod, mida on alati lihtne leida mõne turu naabrusest. Minu
piiripunktist võetud takso viis mind loomulikult otse turule. Sealt leidsin
järgmise takso, mis pidi paari minuti pärast Cotonousse sõitma. Teadsin juba
ette, et Aafrikas väljuvad taksod ja bussid alles siis kui on olemas piisav arv
sõitjaid ning vaatasin rahulikult turumelu. Juba paari tunniga suutis taksojuht
auto rahvast täis korjata ning me asusime teele. Väikeautos, mille marki oli
raske määrata, istus lisaks juhile ainult 6 reisijat (universaalkerega autosse
oleks veel pagasiruumi mõni suurem seltskond mahtunud). See liikuv
vanarauahunnik arendas uskumatult suurt kiirust ja hoolimata pidevatest
politsei kontrollpostidest (juht maksis) jõudsime paari tunniga Benini piirini.
Tavaliselt ületavad reisijad piiri jalgsi ning ka mina astusin autost välja, et
kõigepealt rahulikult üks suits teha.
Kohe kargasid ligi mingisugused
tüübid, kes soovisid valuutat vahetada. Mul oli taskus mingi tühine summa Ghana
sedisid ning tegin nendega kaupa. Suurärimehed olid väga pettunud mu väikese
summa üle ning asusid suuremat äri ajama. Nad selgitasid mulle, et Togo-Benini
piiri ületades on kõvade valuutadega (USD, EUR) suuri probleeme. Lahenduseks
pidi olema kogu oma valuuta ühte pakki panek ja selle paki katmine mõne
kohaliku väikese kupüüriga. Sel juhul ei leia tolliametnike kavalad aparaadid
valuutat ning piiriületaja pääseb kogu oma raha maksustamisest. Tänasin neid
info eest ja istusin suitsu tehes edasi. Nüüd soovitasid ärimehed mul asja
tõsiselt võtta ja oma raha peitmise protseduur kohe nende juures ära teha. Olen
nii majanduspolitseis töötamise aastatel kui ka reisidel piisavalt palju
igasuguseid kelme näinud. Need poisid olid väga osavad, vist Nigeerias
täienduskursustel käinud. Tänasin neid veelkord ja jalutasin piiri poole.
Seekord otsustasin piiril mitte
raha kulutada ja see isegi õnnestus. Mul oli passis mitmekordne Benini viisa
ning igasuguste rahaküsimiste peale näitasin ainult passi ja marssisin lihtsalt
edasi. Vaesed ametnikud ei osanud midagi peale hakata sellise juhmiga, kes ei
oska sõnagi prantsuse keelt ja ei taipa raha anda. Nii jõudsin üsna kiiresti
oma taksoni, mis juba Benini poole peal ootas. Minu mustanahalised kaasreisijad
(mõned Togo ärimehed ja paar Nigeeria retsidivisti) jõudsid takso juurde palju
hiljem (neile oli Benin viisavaba ning nad pidid kõigile ametnikele midagi
andma). Õhtuks olime Cotonous ning taksosõit Lome turult Cotonou turule maksis
5000 CFA (turult hotelli oli veel lisaks 2000).
Olin Lonely Planeti raamatut
sirvides välja valinud hotelli nimega Babo ja sõitsin taksoga otse sinna, kuid
üllataval kombel polnud neil ühtegi vaba tuba. Jõudsin juba mõelda, et üsna
ebameeldiv on hakata koos oma pagasiga mööda pimedat kõrvaltänavat hulkuma ja
teist hotelli otsima aga juba tuli mulle appi Bruno. Ta juhatas mind paar
tänavat edasi hotelli nimega Bruxelles, kus oli vaba mugavustega tuba (single
12 500 CFA). Panin asjad tuppa, käisin duši all ning läksin hotelli ees
tänaval asuvasse baari aklimatiseeruma. Kui esimene õlu lauale toodi saabus
sinna täiesti juhuslikult ka Bruno. Kuna ta oli mu õhtu tõesti tunduvalt
lihtsamaks teinud, ei olnud mul ka tema jaoks ühest õllest kahju.
Bruno ja Mimi
Need on valge inimese sõbrad,
keda leidub peaaegu kõikides Aafrika riikides (islamimaades mimisid eriti pole)
ja kes alati on nõus hättasattunud turisti omakasupüüdlikult aitama.. Kuidas
neid ära tunda?
-
neid ei pea otsima, nad leiavad su ise
-
nad oskavad suhelda ükskõik millises keeles
-
neil on puhtad T-särgid ja jalas on päris kingad
-
neil pole kunagi oma suitsupakki aga sinu suitse
tõmbavad nad hea meelega
-
neil pole kunagi raha
-
Bruno joob sinu kulul ükskõik mida aga Mimi võtab
tavaliselt õlut või Mirindat
-
nad ei oska noa ja kahvliga süüa aga suudavad seda väga
osavalt varjata
-
Mimi enne esimest õlut eriti ei räägi (ainult naeratab)
aga Bruno lobiseb iga kell
-
Brunol on alati kiire, ta peab kogu aeg mingisuguseid
tähtsaid asju ajama
-
vahetusraha tagasiandmisega pole Brunol kunagi kiiret
-
Mimil on aega küll
-
Mimi on keskmiselt 7 klassi koolis käinud
-
Mimi elu eesmärk on eurooplasega abielluda ja Euroopasse kolida
-
Mimi ei ole prostituut (talle lihtsalt meeldib) ja raha
ei küsi
-
Mimi loodab, et mõne kingituse või tasuta õhtusöögi
saab ta niikuinii
-
Mimi võib olla muslim, katoliiklane või kes iganes aga
alati on ta korralik usklik
-
Mimi nimi on tihti Tais Noi, Hiinas Hui ja Etioopias
Tsõgõst
Cotonou
Otsustasin bussidest ja taksodest
veidi puhata ja Cotonou linnaga tutvuda. Tavalistest taksodest on seal lihtne
puhata, neid seal lihtsalt polegi. Taksoteenust osutavad mootorrattad ja neid
on Cotonous lugematu arv. Plaanisin pangaautomaadi külastamist ja bussijaamast
järgmiseks päevaks Lagose pileti ostmist ning selle käigus ka linnaga tutvumist
ja alustasin mootorratta tagaistmel mööda linna kihutamist. Pangaautomaadi
leidsime kiiresti, bussijaam (Gare du Dantokpa) jäigi leidmata ja linna nägin
ka natuke. Õhtul aklimatiseerusin hotelli tänavabaaris ja jälgisin kohalikku
elu. Cotonous on aktiivsed tänavakaupmehed ning üks neist tuli baari teksaseid
müüma. Mina loobusin firmakaubast aga ettekandja oli odavatest pükstest väga
huvitatud. Kuna baaril mingisugust tagaruumi ei olnud, asus ettekandja otse
baaris laudade kõrval pükse jalga proovima. Väga meeldiv on soojal talveõhtul
jahedat õlut rüübata ja ajaviiteks pükse proovivat kaunitari jälgida.
Järgmisel hommikul suundusin
bussijaama. Olin omale juba eelmisel õhtul takso tellinud, kuid see ei
suvatsenud kokkulepitud ajal saabuda. Ootasin tunnikese ja sõitsin siis
juhusliku mototaksoga bussijaama. Bruno tuli loomulikult kaasa asju
organiseerima aga Mimi ei viitsi kunagi nii vara ärgata. Bussijaamas busse ei
ole, seal on tavalised sõiduautod ja need toimetavadki reisijad ühest linnast
teise. Pärast väga pikka hinna üle kauplemist leppisin ühe juhiga kokku, et ta
viib mu Lagosesse. Panin koti autosse ja saatsin Bruno õlut otsima, ise jäin
auto täitumist ootama. Olin juba pool tundi oodanud ja hakkasin Bruno
usaldusväärsuses kahtlema. Mõtlesin, et miks peaks ta saadud rahaga minu juurde
tagasi tulema, kui ta teab mu kohesest ärasõidust. Kuid juba tunni aja pärast
saabus Bruno õllekotiga ja sai selle teene eest muidugi ka väikese jootraha.
Selleks ajaks oli ka paar reisijat juurde tulnud ning juba paari tunni pärast
alustasime teekonda Nigeeria poole.