ANDAMANI SAARTE SALAPÄRASED HÕIMUD

See vähetuntud saarestik asub India ookeanis Bengali lahe ja Andamani mere vahel. Koos Nicobari saarestikuga moodustavad nad 572-st saarest (36 neist on asustatud) koosneva India liiduterritooriumi kogupindalaga 8300 km². Andamani saarte külastamiseks on vaja eriluba aga Nicobari saartele ei lubata turiste üldse.

Kliima on niiske troopiline ning keskmine õhutemperatuur aastaringselt 23-31 ja merevee temperatuur 26-29°C. Õhuniiskus on tavaliselt 80%, mais-juunis puhub edelamussoon ja novembris-detsembris kirdemussoon. Parim aeg saarte külastamiseks on detsembrist aprillini ja kõrghooaeg detsember-jaanuar. Saari katab tihe troopiline vihmamets ja rannikul on levinud mangroovid. Tänu saarte isoleeritusele (285 km mandrist) leidub seal palju endeemseid taimeliike, 32 endeemset looma- ja 250 endeemset linnuliiki ning mitmed haruldased roomajad ja kahepaiksed.

Saarestikus elavad ka soolase vee krokodillid ja viimase 25 aasta jooksul on nad inimesi rünnanud 24 korda ning surma on saanud 4 inimest. Aastal 2010 sõi krokodill ära Havelocki saare rannas snorgeldanud 25-aastase ameeriklanna. Sealsed krokodillid kasvavad kuni 5 m pikkusteks, võivad kaaluda üle tonni ning suudavad läbida pikki vahemaid ookeanis. Lõuna-Andamani saare lähedal on rahvuspark, kus asub ka krokodillide kaitseala. Lonely Planeti India reisijuhi vana väljaanne (2001), mida mina kohapeal kasutasin soovitab just seda rahvusparki snorgeldamishuvilistele ning ei maini kogu Andamani saarte peatükis kordagi krokodille. Ka kohapeal pole kusagil mingisuguseid hoiatusi näha ja kuulda.  

 Nimi Andaman tuleneb hindu jumala Hanumani nime malaikeelsest variandist Handuman. Saared olid tuntud juba muistsetele meresõitjatele ning tihti nimetati neid kannibalide saarteks. Aastal 1789 jõudsid saartele inglased ning alustasid asulate ja vanglate rajamist ning 1790 sai esimeseks asulaks saarte praegune pealinn Port Blair. Inglismaa hakkas siia sunnitööle saatma kriminaalkurjategijaid ning hiljem ka India vabadusvõitlejaid. Aastatel 1942-1945 olid saared okupeeritud jaapanlaste poolt ning India iseseisvumisel (1947) said saared India osaks.

Kohalik elanikkond püüab kala ja harib põldu peamiselt oma tarbeks ning välja veetakse koprat ja väärispuitu (mets katab 86% saarte territooriumist). Haritav maa moodustab saarte territooriumist 6% ning kasvatatakse riisi, kookospalmi, areekapähklit (beetel), õlipalmi, kohvi- ja kautšukipuud. Tööstus ei ole levinud, väikestes töökodades valmistatakse väärispuidust mööblit ja käsitööesemeid.

Viimasel ajal on hoogu saanud ka turism, saarestik on populaarne India turistide (95% turistidest) ja välismaiste (eriti Iisraeli) seljakotirändurite hulgas. Pealinnas Port Blairis asub India suurim veespordikeskus, kuid peamiseks rannapuhkuse veetmise kohaks on kujunenud Havelocki saar. Port Blairi saab lennata Chennaist ja Kolkatast ning kohati toimib ka laevaühendus Indiaga. Kohapealne elu on turisti jaoks suhteliselt odav, bussipiletid ja laevasõidud on mõistliku hinnaga ja hotellitoad mitu korda odavamad kui näiteks Delhis. Peatusin seal tagasihoidlikes võõrastemajades ning ühekohaline oma duši ja WC-ga tuba maksis oktoobris 2011 Port Blairis 4,5 eurot ja Rangatis (Kesk-Andamani saar) 1,5 eurot. Havelocki saarel sain 2,5 euro eest omaette majakese, mis asus palmide all ja mille verandalt avanes vaade 20 meetri kaugusel asuvale liivarannale.

 Andamani saartel elab 356 000 inimest ja neist umbes 100 000 elab pealinnas Port Blairis. Tegemist on suhteliselt hiljuti mandrilt sisse rännanud inimestega, kes räägivad bengali, hindi ja tamili keeli. Veel alles aastal 1960 koosnes saarte elanikkond ainult 50 000 inimesest. Andamani saarte põlisasukateks on väikesekasvulised tumedanahalised negriito hõimud ning Nicobari põlisasukateks Sumatra saare elanikega sarnanevad mongoliidse rassi esindajad. Suurem osa põliselanikest on „kodustatud“, kuid mõned on siiski säilitanud ürgse kultuuri ja animistliku usundi. Põliselanikke on alles jäänud alla 1000 inimese. Varem Rutlandi saarel elanud jangili hõim on täiesti välja surnud ning alles on jäänud veel 4 hõimu (andamanlased, onged, jarawad ja sentinellased).

andamanlased

Kunagi oli see suur hõim, mis koosnes mitmest erinevast klannist ja aastal 1789 hinnati nende arvuks 10000 inimest. Erinevalt mõnedest teistest hõimudest, suhtusid andamanlased sisserändajatesse sõbralikult ning seetõttu levisid nende hulgas ka kiiresti põliselanikele tundmatud nakkushaigused. Varem olid andamanlased levinud Lõuna-Andamani saarel, Väike-Andamani saarel ja Rutlandi saarel, kuid praegu on nad alles jäänud vaid Straiti saarel, kuhu valitsus nad saatis. Tänu haigustele ja teiste rahvastega segunemisele on neid tänaseks alles jäänud 52 (aastal 2010). Andamanlased on kohanenud kaasaegse eluga, harivad maad ja kannavad tavalisi riideid. Enamus neist on oma emakeele unustanud ja kasutavad hindi keelt.

onged

See hõim asustas kunagi tervet Väike-Andamani saart, kuid aastal 1977 asustas valitsus nad ümber ja koondas kahte külasse saare lõunaosas. Sada aastat tagasi oli ongesid hinnanguliselt 1000 ja aastal 1971 ainult 112 inimest. Aastal 2004 toimunud hävitava tsunami ajal tundsid põliselanikud kuidagi ohtu ette ja ronisid enne hiidlaine tulekut mägedesse. Kõik 96 onge hõimu liiget jäid ellu (sama lugu oli ka jarawade ja sentinellastega). Aastal 2008 neil nii hästi ei läinud, kohalikud mehed leidsid merest pudeli alkoholi ja jõid selle ära. Metanoolimürgituse tagajärjel suri 8 meest (8% hõimust).

Onged on olnud põlised kütid ja korilased, kes veel 50 aastat tagasi ei tundnud isegi toidu keetmist. Kalavõrke nad ei tunne, vaid lasevad kalu madalas selges vees vibudega. Ongedel on ühest puutüvest valmistatud kanuud, millega nad käivad kalal ning kütivad suuri kilpkonni ja dugongeid. Onged teevad kehamaalinguid ookri ja valge saviga ning lõikavad juukseid terava teokarbiga. Traditsiooniliseks riietuseks nii meestel kui naistel on väikesed niudevööd.

Pärast ümberasustamist rajas valitsus neile puumajad, kuid paljud vanemad inimesed eelistavad ikka magada onnides, mis nad maja taha on ehitanud. Valitsus rajas neile kookoseistanduse ja lubas isegi tikuvabriku ehitada, kuid onged püüavad ikka oma traditsioonilist eluviisi säilitada. Kindlasti ei säili see enam kaua, sest mitmed onged käivad juba koolis, paljud kannavad riideid ja mitu meest oskavad hindi keelt rääkida.        

Laev käib Port Blairist Väike-Andamani saarele paar korda nädalas. Turistid pääsevad saarele küll, kuid ongede külastamine on keelatud.

jarawad

Jarawad asustasid varem suurt osa Andamani saartest, kuid aegade jooksul on kolonistid neid järjest väiksemale alale tõrjunud. Tänapäeval elavad jarawad ainult Lõuna- ja Kesk-Andamani lääneranniku vihmametsades ning neid on alles jäänud umbes 250 inimest. Nime jarawa panid sellele rahvale andamani hõimud ja see tähendab tõlkes „teine rahvas“. Jarawad on poolrändleva eluviisiga kütid ja korilased. Mehed kannavad taimedest punutist, mis katab keha keskosa ning naistel on ümber vöökoha peenike nöör, mille küljes ripuvad eespool mõned paelad või puulehed.   

Antropoloogid ja etnograafid pole jarawasid eriti uurida saanud, sest kuni 1996 aastani võeti  võõraid vastu mürginooltega. Esimene teadaolev katse tehti juba 1872 ning see tõrjuti tagasi. Valitsus jagas uusasukatele tükke jarawade maast ning ehitas maantee läbi nende asuala. Põliselanikele see ei meeldinud ning mitmed konfliktid lõppesid farmerite ja maantee ehitajate surmaga. 1953 aastal vastas valitsus mürginooltele lennukipommidega. Aastal 1974 külastas hõimu filmigrupp ning nendel õnnestus juba sõbralikum kontakt, mis on näha ka Port Blairi suveniiripoodides müügil olevatel videotel. Filmigrupp viis neile mitmeid kingitusi, kuid rääkida ei saanud, sest keegi ei osanud jarawa keelt. Suhted jarawadega paranesid 1996, mil uusasukad leidsid Kadamtala linna lähedalt murdunud jalaga jarawa poisi ja viisid ta haiglasse. Paari nädalaga raviti ta terveks ning poiss nimega Emmei õppis mõned sõnad hindi keelt enne kui džunglisse tagasi läks. Pärast seda juhtumit algas tihedam suhtlemine metsainimestega, nad hakkasid sõbralikult küladest toitu varastama ning hõimu hulgas hakkasid levima leetrid.

Nüüd on India valitsus traditsioonilise eluviisiga hõime kaitsma asunud ning jarawade jaoks on moodustatud 750 km² suurune kaitseala. Igasugused kontaktid hõimuga on valitsuse kontrolli all ning turistidel on jarawadega suhtlemine keelatud. Hõimu maad läbival maanteel tohib transport liikuda ainult kolonnides politseieskordi saatel. Peatumine ja isegi autoaknast jarawade pildistamine on keelatud. Suhtlemiskeeld on muidugi vajalik nii hõimu kaitsmiseks nakkushaiguste eest kui ka välismaailma kaitsmiseks jarawade eest, kes alles hiljuti ründasid politsei kontrollposti. Kuid pildistamiskeelust ei saa ma küll hästi aru. Sõitsin liinibussiga kahel korral läbi jarawade maa (buss sõidab 2 tundi läbi džungli) ja nägin neid tee ääres päris palju. Hoolimata keelust püüdsin muidugi ka pilti teha, kuid teel rappuva bussi määrdunud aknast ei õnnestunud saada ühtegi normaalset pilti, sest samal ajal tuli oma tegevust varjata ka bussis istuva politseiniku eest. Jarawade kaitseala loomine on kindlasti väga positiivne samm valitsuse poolt, sest maailmas on tohutu hulk igasuguseid loomade ja putukate kaitsealasid, kuid inimesi ei kaitse keegi.    

sentinellased

See hõim elab väikesel (72 km²) Põhja-Sentineli saarel ning neid arvatakse olevat paarsada inimest. Täpsemalt keegi nendest midagi ei tea, sest kontaktid saareelanikega puuduvad tänaseni. Neid on võimalik näha ainult ohutust kaugusest sest lähenevat paati või helikopterit lastakse vibudest 2,5 meetri pikkuste mürginooltega. Hõim elab kiviajas ning kasutab vibusid, harpuune ja kivikirveid. Maad nad ei hari ja tuld ei kasuta. Riietuseks on nii meestel kui naistel üks peenike pael ümber vöö.

Sentinellaste vastumeelsus väliskontaktide suhtes tuleneb tõenäoliselt külaliste käitumisest. Esimene teadaolev külaskäik saarele toimus aastal 1880, mil saart külastasid valitsuse esindajad. Nad vangistasid 6 pärismaalast ja viisid Port Blairi. Sentinellased haigestusid ja kaks neist surid. Neli meest pääsesid kuidagi oma saarele tagasi ning rääkisid teistele oma läbielamistest. Mitmed hilisemad kontaktid on lõppenud tulirelvade kasutamisega külaliste poolt, sest sentinellased püüavad oma saart kaitsta. Aastal 1867 sõitis Põhja-Sentineli lähistel karile laev „Nineveh“ ning 86 ellujäänut jõudsid paatidega randa. Kolmandal päeval ründasid neid odadega relvastatud pärismaalased ning ainult üks meremees pääses saarelt paadiga tulema. 1974 püüdis saarlastega kontakteeruda antropoloog Trilokinath Pandit koos filmigrupiga. Nad viisid saarele puuvilju, toidunõusid, mänguasju ja sigu, kuid kingitustest hoolimata sai filmirežissöör noole reide. Filmis on näha pärismaalaste ähvardav sõjatants rannal ja paadi poole lendavad nooled. Järgmine laev sattus saarelähedasele karile 1981. Paar päeva hiljem märkasid meeskonnaliikmed odade ja vibudega relvastatud väikesi musti mehi rannal kiiruga paate ehitamas. Raadioside abil palus kapten kiiresti laevale tulirelvi tuua, kuid õnneks tema soovi ei täidetud. Meeskonna päästis tormine meri, mis ei lasknud paatidel laeva juurde pääseda ning nädala pärast päästis meeskonna India mereväe helikopter. Ainus veidi sõbralikum kontakt oli 1991, mil saarlased tulid rahumeelselt Trilokinath Panditi filmigrupi paadi juurde ja võtsid vastu kookospähkleid.

Hiljuti otsustas valitsus sentinellased rahule jätta ja lasta neil elada kohalike traditsioonide järgi. Nii on India riigi territooriumi üheks osaks saar, kus mingisugune riigivõim ei kehti.

Erinevalt Andamani saarte negriitodest on Nicobari saarte põliselanikeks kaks mongoliidset hõimu, kes kõnelevad mon-khmeri keeli. Nicobarlaste nimelisel hõimul on pikaajalised kontaktid tsivilisatsiooniga ning nad kannavad tavalisi riideid, käivad koolis ning on omaks võtnud kristluse ja islami. Shompeni hõimu esindajad aga on hoolimata pikaajalistest väliskontaktidest säilitanud oma traditsioonilise eluviisi ning neid on Suur-Nicobari metsades umbes 250 inimest. Shompenid on poolrändleva eluviisiga kütid ja korilased, kes teevad puupulkadega tuld ja kannavad niudevöösid.

Õnneks on India valitsus viimastel aastatel hõimude kaitseks palju ära teinud. Erinevalt kaasaegse tehnikaga varustatud „tsiviliseeritud“ inimestest on neil „metslastel“ säilinud oskus pääseda tsunamide käest, kuid alati ei oska nad ennast päästa kultuuritoojate eest. Valitsus lubab neil oma tarbeks küttida kaitsealuseid kilpkonni ja dugongeid ning piirab kahjulikke välismõjusid. Loodame ainult, et see kaitse pole hiljaks jäänud.