Calabar-Limbe-Douala 2011

Astusin Calabaris kiirlaeva pardale ja mind juhatati esimese klassi salongi, sest meeskond ei osanud aimatagi, et minusugune soliidne valge härra on ostnud pileti teise klassi (7000 nairat). Esimese klassi salong oli mugav, konditsioneeriga ruum, kus snäkk ja karastusjoogid olid hinna sees. Kui kõik reisijad pardal olid, hakkas kõlaritest kostma kapteni pikk palve ning pärast aameni kõlamist hakkas laev liikuma. Lisaks aknast avanevale merevaatele sai suurelt teleriekraanilt nautida ka Nigeeria seebikaid. Laev oli kiire ja mugav ning juba viie tunni pärast jõudsin Kameruni. Tänu kapteni palvetele ei kaaperdanud meid ka sealkandis levinud piraadid. Tiko sadamas torkasid mulle silma kohalikud amfiibpataljoni mereväelased. Need olid ilusas mereväevormis poisid Kalašnikovidega, kuid nende omapäraks olid plätud jalas ja õllepurgid käes. Olen veetnud kaks aastat oma elust Punalipulises Põhja Laevastikus ning seepärast tundusid kohalikud mereväelased mulle eriti eksootilistena. Tiko sadamast viib tasuta buss kõik laevareisijad ookeani kaldal asuvasse Limbe linna.

Limbe

Kuna mul õnnestus läbida Nigeeria plaanitust kiiremini, siis tekkis võimalus Limbes ka paar päeva lihtsalt puhata. Peatusin võõrastemajas nimega Victoria, kus ühekohaline tuba maksis 7000 franki (10,6 eurot). Võõrastemaja oli väike, minu jaoks piisavate mugavustega ning selgus, et olen seal ainuke klient. Veetsin Limbes neli päeva ning kümned hotellitöötajad tegelesid ainult selle ühe kliendiga (reception, restoran, köök, pesumaja jne). Hoolimata töö vähesusest ei olnud neil loomulikult kiiret kuhugi. Läksin õhtusöögile ning tellisin grillitud kala. Ettekandja võttis naeratades tellimuse vastu, läks baari ja asus telekast seebikat vaatama. Jälgisin tunnikese tema kogu keha ja hingega filmile kaasaelamist ja lõpuks tuletasin talle meelde oma tellimust. Marriett naeratas ja ütles, et kala meil täna ei ole ning midagi muud ka ei ole. Pika kauplemise peale leidis ta lõpuks kusagilt köögikapi nurgast makarone ja ühe tuunikalakonservi ning lasi kokal mulle õhtusöögi valmistada. Järgmisel hommikul soovis ta teada, kas ma tahaksin lõunaks kana süüa. Vastasin jaatavalt ning Marriett suundus Limbe turule. Olin umbes tunnikese kohvi joonud kui ta juba saabus, ülikõhna sinise kanaga. Restorani toidutagavarad olid küll tagasihoidlikud kuid õllevarud olid õnneks suuremad, kulus tervelt kaks päeva enne kui suutsin hotelli baari kuivaks juua. Õlu maksis hotelli restoranis 800 CFA ehk 1,2 eurot).

Limbes veedetud päevade jooksul jõudsin puhata, linnaga tutvuda ja ka mõningate tööasjadega tegeleda. Kuna mul on plaanis Kameruni ka rühmareise korraldada, siis tutvusin Limbe mereäärsete hotellidega. Parim, mis ma leidsin oli hotell nimega Atlantic. Hotell oli küll üsna räämas, kuid toad ja vannitoad olid suured ning kolmanda korruse tubadel olid ilusad merevaatega rõdud. Mõned väheütlevad pildid koos hotelli hinnakirja fotoga võib ööbimishuviline leida aadressilt http://arne.planet.ee/Kamerun/Kamerun.html. Hotelli rand on vilets, aga basseinil pole viga. Hea kalafilee friikartulite, türgi ubade ja majoneesiga maksis 3000 franki (4,5 eurot) ning suur Beaufort õlu 1000 franki (1,5 eurot). Mimi muidugi eelistas oma näovärvile vastavat Guinessi õlut.. Mulle see restoran meeldis ja käisin seal söömas mitmel õhtul (grillitud kala maksis 1500 CFA ehk 2,3 eurot). Restoraniterrassilt oli ilus vaadata, kuidas hotelli peamänedžer jalutas väikese muuli lõppu ning päikeseloojangut vaadates suure õhtupäikeses sillerdava kaarega merre kuses (hiljem pesid seal nägu turistid ja kohalikud ärimehed).

Limbe on väike linn ja ega seal vaadata palju polegi. Kõige olulisem vaatamisväärsus selles linnakeses on botaanikaaed (pilet 1000 CFA). Jalutasin seal puude ja põõsaste vahel kuni jõudsin botaanikaaia tualetihooneni. Selle omapäraks oli lukus uks ja madalal asuv lahtine aken, mis võimaldas aknast otse pissuaari lasta (naistel on selle tualeti kasutamine kindlasti keerulisem). Linna üks parimaid restorane kannab nime Neptune ja seal armastavad käia kõik linna sattunud valged inimesed, keda nende päevade jooksul nägin umbes kümmekond. Limbe on küll peamiselt Kameruni kohalike rikaste puhkekoht, kuid ka valge paks vanahärra koos imeilusa musta tüdrukuga pole seal haruldus. Ühel päeval nägin ühes odavas mereäärses hotellis ka Oasisoverlandi (http://www.oasisoverland.co.uk) reisiautot, mis oli teekonnal ümber Aafrika. Selline reis kestab kümme kuud ning grupis oli 25 inimest.

Mu odava hotellitoa suureks plussiks oli võimas ventilaator. See peletab voodi juurest eemale toas lendavad sääsed ja on seega üsna tõhus vahend malaaria vastu. Toas elas ka üks väike hiir, kellele pakkusin Tuc küpsiseid, kuid ta keeldus viisakalt. Neid küpsiseid ei tahtnud isegi tarakanid. Kolasin mööda Limbet ringi ning ühel päeval nägin tänavatel tohutut rahvamassi. Selgus, et kõikides koolides oli lõpetamine ühel ja samal ajal ning kõik linnatänavad täitusid rõõmsate laste ja nende vanematega. Tegin Limbes ka mõned fotod ning hotelli juures köitis mu tähelepanu üks ehitusobjekt, kus ebatasasele maale oli laotud plokkidest täiesti kõver vundament. Tegin sellest vaatamisväärsusest ühe pildi ning seepeale  kargas kusagilt välja majaomanik, kes oli hirmus pahane tema vundamedi loata pildistamise pärast ja nõudis mult pildi kustutamist. Selgitasin talle, et olen ehitusinsener ja tahan tema ilusa vundamendi oma kaugel maal meie käparditest ehitajatelele eeskujuks tuua ning lõpuks lahkusime sõpradena.

Õhtuti nautisin restoranides häid kalaroogasid ja odavat õlut ning imetlesin personali stiilset tööd. Näiteks kukkus lobiseval ettekaandjal tuhatoos põrandale puruks ning oma rõõmsat loba katkestamata lükkas ta killud ja konid jalaga teise laua alla. Alati on tore ka arve maksmine: annad ettekandjale automaadist saadud tuttuue kümnetuhandelise rahatähe ja veerand tunni pärast tuleb ta sama kupüüriga (mis vahepeal on rasvases ja higises peos ära nätserdatud) ja ütleb, et vahetusraha pole. Saadan ta vahetusraha otsima ning võtan veel mõne õlle. Seejärel tuleb muidugi  uus arve teha ja kogu jama hakkab otsast peale. Mu puhkepäevad Limbes möödusid kiiresti ja jõudis kätte aeg Doualasse sõita. Minibussi pilet maksis 1300 franki ja sõit kestis paar tundi.

Douala

Doualas peatusin misjonäride võõrastemajas, kus ilus puhas haiglapalatit meenutav tuba maksis 8000 franki (12 eurot). Selle võõrastemaja omapäraks on igal hommikul kell kuus toimuv ühislaulmine ilma misjonäriasendita. Kolasin päevakese ka mööda Doualat ning see suur linn jättis päris meeldiva mulje. Pärast mõnusaid kohalikus stiilis õllekaid oli suurimaks seikluseks õhtusel ajal kõrvaltänavatel jalutamine, kus mind ainult ühel korral pika noaga rünnati. Seekord õnnestus löök kõrvale tõrjuda ja terve nahaga tagasi hotelli jõuda. Järgmisel päeval sõitsin taksoga lennujaama ja lasin ennast ajaviiteks ratastoolis ühest terminaalist teise sõidutada. Kui inimesel on keskmine vaimne puue ja käed hõivatud (ühes käes on tossav sigaret ja teises poolik õllepurk), siis lennujaama töötajad ikka aitavad invaliidi..

Tänasel päeval (aprill 2012) neid ridu kirjutades ja värskeid uudiseid vaadates tuleb ette palju selle reisi jooksul läbitud paiku. Timbuktu on hõivanud toredad tuareegid ja Liibüa pealinnast Tripolist lahkusin 15.02.11. (lennujaam suleti 17.02.11.).