Cotonou-Lagos-Calabar 2011
Cotonoust Lagosesse sõitsin taksoga ja kuna Benini Vabariigi suurim linn Cotonou asub üsna Nigeeria piiri lähedal (32 km), siis jõudsin kiiresti piiripunkti. Olen elus erinevaid riigipiire ületanud sadu kordi, kuid midagi Nigeeria piiriga võrreldavat ei ole ma kunagi näinud. Seal tungles tohutu hulk igasugustes erinevates vormides ja vormituid ametimehi ning muid tolguseid, kes kõik tahavad piiriületajatelt raha saada. Esimene probleem oli mul passikontrollis, kus piirivalvur mu Nigeeria viisat uuris. Tähelepanelik ametnik märkas kohe, et minu Nigeeria viisa on välja antud Ghanas. Kahjuks teadis see piiriametnik, et Ghanas tohib Nigeeria viisasid välja anda ainult Ghana residentidele ning ta küsis minu käest Ghana elamisluba, mida mul loomulikult ei olnud. Seepeale väitis ametnik, et järelikult tuleb mu viisa kehtetuks tunnistada ning mind riiki sisse mitte lubada. Taibukas ametnik kindlasti teadis, et ausal teel pole minusugusel tüübil Ghanas Nigeeria viisa hankimine võimalik ning hakkas tegema mõningaid vihjeid ka iseenda vaesuse kohta. Pärast lõputuid läbirääkimisi lubas ta mu erandkorras riiki ilma altkäemaksuta.
Seejärel läbisin tähtsa näoga veel mitmeid erinevaid kontrolle ilma midagi maksmata kuni mind tabas kohalik tervisekaitse. Tugevalt ülekaaluline neegriproua vaatas minu vaktsineerimispassi ning nägi, et kõik vajalikud vaktsineerimised on tehtud ja tal ei ole kusagilt kinni hakata. Nüüd ei jäänud tähtsal ametnikul muud üle, kui mõned uued haigused leiutada ning vastavaid vaktsineerimisi nõuda. Selgitasin talle nii rahvusvahelisi kui ka Nigeeria tervisekaitsealaseid seadusi. Proua nägi, et lolliga pole mõtet vaielda ning küsis mu käest otse lihtsalt raha. Mina muidugi väitsin, et mul raha ei ole, kuid sanitaritädi ei suutnud kuidagi uskuda, et üks valge vanahärra reisib Aafrikas ilma rahata. Tegin pähe seljakotiränduri näo ja jätkasin vestlust oma vaesusest. Minu kohtlase naeratuse peale ütles ta, et ta sooviks pudeli vett juua. Vastasin et ega mina ei sega, ostku omale vett niipalju kui tahab. Seepeale ütles tähtis ametnikuproua, et ta on oma pikkade piiriaastate jooksul näinud palju erinevaid lurjuseid aga minusugust ülimat lurjust kohtab ta küll esimest korda. Kiirendamaks piiriületusprotsessi olin ma lõpuks nõus talle ühe pudeli vett ostma ning kokkuvõttes pääsesin ilma suuremate rahaliste kahjudeta Nigeeria riiki.
Kuid erinevalt minust pidi meie vaene autojuht igale kontrollile midagi maksma ja neid kontrolle oli mitukümmend. Jälgisin pidevalt ümberringi toimuvat ja nägin mitmeid hirmutavaid näiteid. Ühest kontrollist sõitis peatumata mööda mootorratas, millel istusid mees ja naine ning nende vahel oli suur suhkrukott. Mootorrattur püüti kinni, üks vormis mees peksis teda natuke ja vedas suhkrukoti oma putkasse. Seejärel ei jäänud vaesel mootorratturil muud üle kui minna putkasse, maksta seal midagi ja tassida suhkrukott tagasi mootorratta peale (tõenäoliselt oli tegemist suhkrutrahviga). Selliste mittepeatujate jaoks olid piiritsoonis kasutusel spetsiaalsed instrumendid - raudtoru külge keevitatud plaat, mille küljes olid püsti teravad raudorad. Mittepeatujale pisteti selline tööriist ratta alla ning see tehnikaime sunnib peatuma ja maksma igasuguse sõiduki või jalakäija.
Lagos
Võrreldes piiril kulunud ajaga jõudsime Nigeeria suurimasse linna Lagosesse (umbes 70 km piirist) väga kiiresti. Mul ei olnud plaanis Lagoses pikalt aega veeta ning seetõttu lasin ennast kohe sõidutada mulle vajalikku bussijaama, mis asus äärelinna slummis. Ostsin bussipileti Calabari linna (4050 nairat ehk 19 eurot) ning kuna buss pidi väljuma kahe tunni pärast, siis suundusin lähimasse urkasse Nigeeria õllekultuuriga esmatutvust tegema. Üritasin bussijaama ümbruses ka kohalikku elu pildistada, kuid turistivaestes kohtades kipuvad sellise tegevusega igasugused probleemid kaasnema. Tegin varjatult paar pilti ja seejärel loobusin kohaliku imelise arhitektuuri jäädvustamisest. Bussi väljumise kellaajal Calabari buss loomulikult ei väljunud. Probleem ei olnud mitte ainult aafrikalikus ajanihkes, vaid piisava arvu reisijate puudumises ning bussifirma lubas bussi väljumist järgmisel hommikul. Kuna tegemist oli väga soliidse bussifirmaga, siis pakuti vähestele pileti ostnud reisijatele ööbimist bussifirma kulul. Firma esindaja korjas bussijaamast kokku kümmekond reisijat ja marssis nendega ööbimispaiga poole. Jõudsin mõelda soojast dušist ja pehmest voodist ning me jõudsimegi ööbimispaika. Tegemist oli busside parkimisplatsiga, mille kõrval asus katusealune paari puupingiga. See oligi bussifirma poolt pakutud tasuta öömaja.
Kuna mulle ei sobinud pakutud tingimused ja läbirääkimised bussifirma esindajaga ei andnud mingisuguseid positiivseid tulemusi, siis võtsin oma koti ja suundusin hotelli otsima. Lagoses selle linna ohtlikkuse tõttu valgeid turiste eriti ei käi ning mõnedes äärelinna slummides pole valgeid inimesi kunagi nähtud. Seepärast oli pimedatel ja poristel tänavatel üksi luusimine päris huvitav kogemus. Lõpuks õnnestus mul suhteliselt bussijaama lähedal leida kõigi mugavustega Promise Land Hotel, mille omapäraks oli erakordne hinna ja kvaliteedi suhe. Olen ööbinud sadades viletsates tubades ja peatunud ka Hiltonites, aga nii kehva tuba nii kalli hinnaga ei ole ma veel kunagi kohanud. Ühekohaline tuba maksis 3500 nairat (17 eurot) ning tundus, et seda ei olnud keegi hotelli ehitamisest saadik (hotell oli muidugi vana) kunagi koristanud.
Varahommikul suundusin bussi väljumise ajaks juba tuttavasse bussijaama. Sain ainult paar tundi kohalikku kohvilaadset toodet lürpida kui juba kutsuti bussi peale. Erinevalt Euroopast võib seal rahulikult suvalises söögikohas bussi oodates aega viita ning pole vaja karta bussist mahajäämist. Bussifirma on ise huvitatud kõigi klientide ülesleidmisest ning eriti lihtne on leida ainsat valget inimest selles linnaosas. Bussipeatuses selgus, et suure bussi jaoks ikka veel kliente ei jätkunud ning bussifirma otsustas liinile saata mikrobussi. Ma ei olnud sellest eriti huvitatud, sest mikrobussis on pikka maad tunduvalt ebamugavam sõita kui suures bussis. Kuid mitu päeva või nädalat suurt bussi oodata oleks veel hullem ning seepärast olin sunnitud end mikrobussi pressima.
Lagos-Calabar
Seltskond bussis oli tore nagu Aafrika bussides ikka ning eriti meeldejäävad olid kaks tõsist kristlast, kes kohe alustasid oma valjuhäälseid palveid ja halleluujalaule. Tänu palvetele saime mitu kilomeetrit sõita enne kui bensiin otsa sai. Juht üritas vähemalt pool tundi tühja paagiga edasi liikuda, kuid see tal millegipärast ei õnnestunud. Loomulikult pole Aafrika bussijuhtidel kaasas mingisuguseid kanistreid ega muid anumaid kütuse transpordiks, kuid õnneks vedeleb Nigeeria maanteede ääres piiramatus koguses kõikvõimalikku prügi. Meie juht leidis prügi hulgast kiiresti liitrise Coca-Cola pudeli ja suundus sellega bensiinijaama otsima. Juba tunni pärast oli ta tagasi ja valas rõõmsalt kütuse paaki. Bensiini oodates möödus reisijatel aeg kiiresti, sest usuvennad ei katkestanud hetkeksi oma valjuhäälseid jumala poole pöördumisi. Üsna varsti saime jälle nautida Lagose äärelinna slummide erakordseid vaateid ja pikantseid lõhnu.
Bussipiletit ostes imestasin selle üle, et igalt reisijalt nõuti kellegi lähedase inimese kontaktandmeid. Olles juba tund aega mööda kiirteed sõitnud ja kohalikku liiklust jälginud, sain aru selle vajalikkusest. Nigeerias juhtub pidevalt raskeid liiklusõnnetusi ja kiirtee ääred on sadade kilomeetrite ulatuses täis autovrakke. Sealsetel kiirteedel sõitmine pole kunagi igav, pidevalt saab näha äsjatoimunud avariide tagajärgi ning lõputut dokumentide kontrollimist kõikvõimalikes vormides ja raskes relvastuses ametimeeste poolt. Väiksemate avariide vaatamiseks ei hakanud me isegi peatuma, kuid ühe silla juures jäime küll seisma ja jälgisime huviga äsja sillalt alla sõitnud bussi uppumist jões. Tänu meie bussis olnud usuvendade katkematule tööle sattusime me pika päeva jooksul vaid ühte avariisse ning õhtuks jõudsime Calabari linna.
Calabar
Calabar asub Nigeeria kaguosas Niigeri delta piirkonnas. See on ala, mille kohta ei leidnud ma Lonely Planetist mitte mingisugust asjalikku infot, sest seda piirkonda loetakse nii ohtlikuks, et isegi LP koostajad pole tahtnud seal ringi kolada. Vähese enne reisi hangitud info põhjal suutsin omale siiski mõistliku hotelli leida. Võrreldes Lagosega on Calabar vaikne ja roheline linn ning leidsin kiiresti ka omale sobiva hotelli. Selle nimi oli Jahas Guesthouse ning puhas oma duširuumiga (vesi oli ka) tuba maksis 2500 nairat (12 eurot).
Järgmisel hommikul suundusin viisajahile ja sõitsin taksoga Kameruni konsulaati. Jõudsin ooteruumis just tutvuda kohaliku Brunoga aga konsul märkas valget meest, kutsus mind kohe oma kabinetti ja pakkus istet. Viisa oli küll kohutavalt kallis (100 eurot), kuid konsul oli väga tore inimene. Pabereid vormistades ajasime juttu ning konsul pakkus mulle mitu klaasi mahla oma isiklikust mahlapakist. Täitsime vajalikud paberid ning ta palus mul pärastlõunal tagasi tulla.
Plaanisin ooteaega veeta kasulikult ning hankida omale laevapileti Kameruni. Teadsin juba ette, et laevapileti hankimine on sellistes maades ilma kohaliku abiliseta üsna tülikas ja võtsin konsulaadi ooteruumist Bruno kaasa. Brunod on alati valmis valgeid sõpru aitama ning selle nimel mingi konsulaadi ooteruumis konutamisest loobuma. Võtsime takso ja sõitsime sadamasse (300 nairat ehk 1,4 eurot). Bruno oli osav sell ja sebis mulle kiiresti 7000 nairat (33 eurot) maksva II klassi pileti järgmisel hommikul väljuvale Limbe laevale. Ei kulunud poolt päevagi, kui olin juba konsulaadis tagasi. Kuna taksojuht jättis asjaliku mulje, siis tellisin ta järgmiseks varahommikuks ka oma hotelli juurde. Brunole maksin korraliku päevapalga (1000 nairat ehk 5 eurot) ja ajasin ta minema.
Konsul võttis mind jälle väga sõbralikult vastu ning andis viisaga passi. Vahetasime visiitkaarte ja härra konsul lubas Eestisse külla tulla. Õnneks on ta mulle hiljem ainult ühe korra helistanud. Käisin söömas ja uurisin käesoleva reisikirja jaoks ka õlle hinda. Kui Lagose äärelinna õllekas maksis pudel kohalikku õlut 200 nairat (1 euro), siis Calabari kesklinna viisakamates kohtades alla 250 ei leidnud. Ka poest ostmine ei ole kasulikum, sest taara maksab 100 nairat. Õlleka lähedal märkasin, et keset ristmikku seisev politseiputka on täiesti tühi. Sealse ohtliku liikluse juures ei tohi ristmikke kunagi reguleerimata jätta ja seetõttu olin sunnitud politseiputkasse minema ja veidi liiklust reguleerima. Mimi suutis selle heateo isegi fotole jäädvustada. Linnas ringi hulkudes nägin juhuslikult ka ühte korealannast märsilohistajat ja 3 valget inimest (Lagoses ja teel Lagosest Calabari ei näinud ma ühtegi valget). Seejärel tuli mul meelde, et peaksin Eestisse ühe Nigeeria postkaardi saatma, kuid seda ei õnnestunud leida ühestki poest ega turult. Sõitsin taksoga peapostkontorisse ja seal selgus, et Nigeerias polegi postkaarte (kohalikul elanikul pole neid vaja ning turistid Nigeerias ei käi). Nigeeria on kiiresti arenenud ning igasugused petukirjad jõuavad meile juba elektrooniliselt. Saatsin Eestisse mõned petukirjad ning õhtu kasutasin linna vaatamisväärsuste ja eksootilise ööeluga tutvumiseks.
Varahommikul (kell 04.30) oli takso hotelli ees ning minu üllatuseks istus seal lisaks juhile ka eelmise päeva Bruno. Rõõmsalt naeratades teatas ta mulle, et otsustas mind ka sel päeval heast tahtest veidi aidata ning me sõitsime jälle sadamasse. Teel küsisin taksojuhi käest igaks juhuks ka hinda ning selgus, et sellisel kellaajal kehtib öine tariif ning erinevalt eelmisest päevast maksab sõit kesklinnast sadamasse 500 nairat. Kui takso sadama värava juures peatus, andsin taksojuhile 1000-nairase ja jäin tagasiantavat raha ootama. Sel hetkel kargas ligi kaikaga vehkiv politseinik ja hakkas kohalikus keeles midagi karjuma. Juht ja Bruno läksid kuidagi imelikult ähmi täis ja hakkasid mind kiiresti taksost välja ajama ning taksojuht muidugi ei saanud sellises olukorras mulle raha tagasi anda. Haarasin autos käigukangi kõrval juhuslikult vedelenud 3 sajalist ja läksin kiiresti sadamaväravast sisse. Hiljem taipasin, et see oli taksojuhi, Bruno ja politseiniku väike rahateenimishäppening, millest mul õnnestus pääseda 200-nairase (1 euro) kahjumiga. Sellised väikesed jamad ei maksa ju eraldivõetuna palju, kuid pikema reisi jooksul moodustub neist päris arvestatav summa.
Laev pidi väljuma kell 07.00, kuid sadamas soovitati olla 2 tundi varem ja seetõttu istusin kell viis hommikul mingisuguses sadamaputkas laua taga ja lootsin kohvi saada. Sellist jooki seal muidugi ei olnud ning ma avasin juhuslikult kotis olnud õlle ja asusin aega surnuks lööma. Bruno tahtis mind aidata, kuid ma üritasin teda minema ajada. Loomulikult tahtis ta oma raske töö eest väärilist palka saada ja kurtis, et pidi minu pärast nii vara tõusma. Leidsin, et ilma tema loba kuulamata istumine on ka midagi väärt ning maksin suure kauplemise peale Brunole 600 nairat (2,9 eurot). Nüüd sain rahulikult omaette istuda ning mulle meenusid mõned mu kotis asuvad lahustuva kohvi pakikesed (neid on hea kallimatest hotellidest sellisteks juhtumiteks kaasa varuda). Andsin kohvikuputka perenaisele tühja õllepudeli ning selle eest tõi ta mulle tassi ja varustas mind terve tunni kuuma veega. Jõin oma kohvi ja jälgisin sadamaelu. Keegi tõsine kristlane luges kai peal palvet ning sajad inimesed kordasid seda kooris ning laulsid halleluuja. Kui tseremoonia läbi sai, hakati laeva juurde järjekorda kogunema. Tekkis tohutult pikk saba ning mitusada inimest seisid niimoodi millegipärast vähemalt tund aega. Kuna mulle järjekorrad ei meeldi, siis istusin oma mugaval toolil kohvikulaua taga edasi. Selline tegevus tundus aga kahtlane kahele laevatrapi juures passinud tumedas ülikonnas mehele ning noorem neist suundus minu juurde. Ta teretas viisakalt ja ütles, et teine härra soovib minuga rääkida. Kuna inimesi hakati juba laeva peale lubama, siis otsustasin minagi lähemale minna ja jalutasin vanema mehe juurde. Ta tutvustas ennast ja oma nooremat kolleegi kui Nigeeria julgeolekuteenistuse ohvitsere. Nad uurisid põhjalikult, kes ma olen ja mida ma Nigeerias teen. Lõpuks vastustega rahule jäänud, saatsid nad mu järjekorrast mööda otse laevale.