TURISMIREIS IRAANI – ON SEE TÕESTI VÕIMALIK?

(Eesti Päevaleht 26.11.2005)

Kas tõesti on võimalik Eestist turismigrupiga Iraani sõita ning sealt ka elusalt ja tervelt tagasi tulla? Niimoodi mõtleb suur osa eestlasi, sest kahjuks on rahvusvaheline meedia meile sellest maast vale pildi maalinud. Tundub, et enamus uudiseid islamimaailma kohta jõuavad meie ajakirjandusse USA ja Iisraeli kaudu ning peegeldavad ainult nende maade poliitilisi seisukohti. Inimestele on loodud mulje, et tegemist on ülimalt ohtliku riigiga ja sinna ei maksa normaalsel inimesel küll sõita.

Ometi on Iraani külastanud turistide arvamused hoopis teistsugused. Erinevalt Euroopast, USA-st ja Egiptusest ei ole Iraanis toime pandud terroriakte ning tänavakuritegevus praktiliselt puudub. Viimase kümne aasta jooksul on kogu Iraani riigis olnud vähem pommiplahvatusi kui Tallinnas Pae tänaval. Suvalises Iraani linnas öisel ajal üksi jalutades tunnen ma ennast palju turvalisemalt kui Tallinnas või Kohtla-Järvel.

Reis Iraani ei sobi aga igaühele. Inimesed, kelle jaoks puhkus seisneb rannaliival peesitamises ja baaris istumises, võiksid Egiptuses edasi käia. Nimelt puudub Iraanis euroopalik rannatraditsioon ja kohalikud naised sulistavad meres samade riietega, millega tänaval käivad. Sealses kuumas kliimas aurab vesi ruttu riietest välja ning riietele jäävad ainult sool ja liiv. Ka meie naisturistid käisid nii Kaspia meres kui ka Pärsia lahes ujumas täisvarustuses ja leidsid sellise ujumise väga eksootilise olevat. Terve suure riigi kohta on ainult üks spetsiaalne rand (Kishi saarel), kus kõrge plangu varjus võib isegi rätiku peast ära võtta. Mehi need nõuded eriti ei puuduta ja mehed võivad ujumas käia ujumispükstes. Kuid tänavatel käivad kõik mehed ainult pikkades pükstes, sest nii nagu teisteski islamimaades peetakse ka Iraanis lühikesi pükse kandvaid meesturiste lihtsalt homoseksualistideks.

Kindlasti ei sobi Iraan ka kaasegsetele naisõiguslastele, sest islamiseadused kehtivad seal ka välismaalastest naiste kohta. Kohalike seaduste järgi tohib riietega katmata jätta ainult näo ja käelabad, kõik muu peab korrektselt kaetud olema ja peas tuleb kindlasti kanda rätikut. Riietus ei tohi olla ei liiga liibuv ega läbipaistev. Viimasel reisil ei tahetud ühte meie  naisturisti ebakorrektse riietuse pärast Bushehris isegi lennujaama uksest sisse lubada ja üks proua, kes reisibüroole resoluutsel toonil teatas, et tema küll ei kavatse 2 nädalat rätikut kanda, lihtsalt ei saanud sellel reisil osaleda. Kuid üldiselt on normid Iraanis veidi leebemaks läinud ning õhtuti on kohvikutes näha isegi naisi, kes on sinna tulnud ilma meessaatjata. Istutakse sõbrannadega, juuakse teed ja tõmmatakse vesipiipugi. Eelmisel aastal võeti riigis vastu uus seadus ja nüüd ei tohi mees kodus oma naist enam sõrmest jämedama kepiga peksta.

Kogu Iraani Islamivabariigi territooriumil on keelatud alkoholi tarbimine. See tähendab, et alkohoolseid jooke ei müüda üheski poes ega baaris ning ka turistidele ei tehta erandeid. Turist, kes riiki oma jooke kaasa võtab ja neid seal tarbib, riskib mulla poolt määratavate kepihoopide proovimisega. Sellel seadusel on ainult üks erand – Bushehri tuumaelektrijaama territoorium. Seal töötavatele Venemaa kodanikele on Iraani valitsus teinud erandi, sest elektrijaama ei ole võimalik muidu käigus hoida. Hoolimata rangetest seadustest ei suudeta Iraani siiski täiesti alkoholivabana hoida ning kohalike spetsialistide abiga on siiski tõsise soovi korral võimalik leida ka salaviina. Enamasti on see plekkpurkidesse villitud viski, kuid liigub ka klaaspudelis viina ja kohati isegi õlut. Poodidest võib leida ainult alkoholivaba õlut ja tõeline romantika on juua rannas päikese käes näiteks sidruni- või maasikamaitselist sooja alkoholivaba õlut.

Kuid ehk on need islamiseadused vajalikud ka selle maa ja rahva kaitseks, sest kurb oleks näha Iraanis mõnda Sharm El Sheikhi sarnast puhkepiirkonda, kus purjus eestlased kohalikele „õiget“ kultuuri õpetavad. Mõne aasta eest lõpetati turistide ligipääs Mashadis asuvasse Imaam Reza pühamusse, sest valjuhäälselt jutustavad ja naervad turistid häirisid kohalikke palverändureid.

Seega sobib reis Iraani inimestele, kes tahavad tutvuda selle huvitava maa kauni looduse, sõraliku rahva ja iidse kultuuriga ning on seejuures valmis austama kohalikke kombeid. Õnneks ei ole selliseid turiste palju ja seetõttu puudub Iraani vaatamisväärsuste juures tavapärane rahvamass ja tüütud suveniirimüüjad. Näiteks maailmakuulsa Persepolise varemete juures olime meie ainuke turismigrupp sel kellaajal. Põhjuseks ei ole kindlasti mitte kallis sissepääsupilet, sest meie rahas arvestatuna oli pileti hinnaks 3 krooni.

Iraani loodus on üsna mitmekesine: Elbursi ja Zagrose võimsad mäeahelikud, Kaspia mere ja Pärsia lahe rannik, omapärased soolakõrbed jne. Samasugune mitmekesisus valitseb ka rahvastiku osas. Lisaks pärslastele, aseritele, kurdidele ja teistele suurematele rahvastele elab Iraani territooriumil veel mitmeid omapärase kultuuriga rändrahvaid. Kirevus valitseb ka religioonide osas. Suurem osa elanikkonnast on šiiidid, kuid tutvuda võib ka näiteks bahaide või zoroastristide religioonidega. Ka ajaloolisi vaatamisväärsusi on selle suure riigi territooriumil alates elamiitide linnadest kuni imekauni islamiarhitektuurini. Põnev on seista Dareiose või Xerxese hauakambrite juures ja meenutada koolis õpitud lugusid Pärsia impeeriumist. Samas on tänapäevane Iraan uskumatult kaasaegne ja jätab palju euroopalikuma mulje kui Türgi idaosa mõned piirkonnad.

Tundub, et just nüüd on õige aeg külastada „kurjuse telje“ riike Iraani ja Süüriat. Olukord on seal praegu veel rahulik ja erinevalt naaberriikidest Iraagist ja Afganistanist ei ole ajaloolisi vaatamisväärsusi keegi purustanud.

Iraani Islamivabariik

Pealinn Teheran

Pindala 1,6 miljonit ruutkilomeetrit

Elanikke 70 miljonit

Mõningad hinnad:

Bensiin - 0,2 EEK/liiter

Vesi - 2 EEK/liiter

Hamburger + coca - 6 EEK

Viinamarjad - 3 EEK/kg

Jäätis - 1,5 EEK

Kerge õhtusöök hotelli restoranis – 30 EEK

Karp paracetamooli (100 tabletti) – 7 EEK