NAMIIBIA – TEISTSUGUNE AAFRIKA
(GO Discover nr. 2, 2006)
Käesoleva aasta veebruaris oli mul võimalus külastada Aafrika lõunaosas asuvat Namiibiat. Lend Frankfurdist Windhoeki kestis 10 tundi, kuid tänu Air Namibia mugavale lennukile ja suurepärasele teenindusele, läksid need tunnid kiiresti. Pileti hinnas on korralikud söögid ja suur joogivalik, lisaks üldtuntud veinidele ja viskidele ka Namiibia õlu ja eksootiline Lõuna-Aafrika liköör Amarula.
Windhoeki rahvusvaheline lennujaam asub linnast umbes 40 km kaugusel ning lennujaamast linna pääseb ainult marsruuttakso või rendiautoga. Namiibia pealinn Windhoek hämmastas oma puhtuse ja rahuliku eluga. Erinevalt paljudest teistest Aafrika maadest ei ole kuskil mingisugust prügi ja tänaval jalutavat turisti ei tule keegi mingisuguste pakkumistega tüütama. Kesklinnas on euroopalikud hooned ja palju rohelust ning ka vaesemate inimeste elurajoonid äärelinnades ei riiva eriti silma. Paarisaja tuhande elanikuga linnas on piisavalt hotelle ja külalistemaju igasugusele maitsele ja rahakotile. Kuid kogu selle euroopalikkuse eest tuleb maksta ka euroopalikku hinda. Majutuse ja toitude hinnad on sarnased Eestile ning autorendi hinnad meenutavad Islandit. Bensiiniliiter maksab umbes 12 EEK. Peatusin Windhoeki vaikses lääneosas Rivendelli võõrastemajas ning võõrastemaja peremees aitas mul leida rendiauto, mille hind oli soodsam nii internetis kui ka lennujaamas pakutavatest rendiautodest.
Namiibia on suur maa (rohkem kui 18 Eestit) ning vaatamisväärsusi on seal palju. Kuna minu käsutuses oli ainult üks nädal, pidin tegema mingisuguse valiku ja paljudest huvitavatest kohtadest suure kahetsusega loobuma. Nädalaga jõudsin teha 3000 kilomeetri pikkuse ringi, mis hõlmas riigi kesk- ja põhjaosa ning nägemata jäid Namiibia lõunaosa, Kalahari kõrb ja Caprivi (piirkond, mis kitsa ribana kulgeb Angoola ja Botsvaana vahel ning piirneb veel Sambia ja Zimbabwega). Namiibia ühiskondlik transport on väga nõrgalt arenenud ning bussiühendus on ainult suuremate linnade ning ka Namiibia ja Lõuna-Aafrika Vabariigi vahel. Kõrvalistes piirkondades on ka hääletamine suhteliselt keeruline, sest mõnel väiksemal teel liigub ainult paar autot päeva jooksul. Kuna põnevaimad paigad jäävad just kõrvalistesse kohtadesse, siis on rendiauto parimaks võimaluseks Namiibiaga tutvumisel. Kindlasti tasub rentida 4WD masin, sest väike Toyota Tazz (midagi Toyota Corolla taolist) tekitas mulle palju muret nii jõgede läbimisel kui ka liivakõrbes.
Suuremaid linnu ühendavad küll head asfaltteed, kuid suurem osa Namiibia teedest on kruusakattega. Liiklus on vasakpoolne ja suurim lubatud sõidukiirus 120 km/h, kuid enamik kruusateedel kihutavad kohalikud autojuhid peavad seda piirkiirust just minimaalseks kiiruseks. Vasakpoolse liiklusega oli raske harjuda ja mitmel korral leidsin ennast jälle paremal pool sõitmas. Renditud auto oli üsna uus, kuid juba pärast paarisajakilomeetri pikkust sõitu ütles üles aku. Õnneks juhtus see asustatud piirkonnas ning sain Outjo linnast uue aku osta ja jõudsin veel napilt enne päikeseloojangut Etosha rahvuspargi territooriumile. Namiibia rahvusparkides on selline kord, et väravad avatakse päikesetõusu ajal ja suletakse päikeseloojangul. Vahepealsel ajal parki sisse ei pääse.
Etosha Rahvuspark on poole Eesti suurune ning selle territooriumil võib omapead autoga ringi sõita ja loomi vaadata. Teedelt kõrvale keeramine ja autost välja tulemine ei ole lubatud. Erilist vajadust autost välja tulla aga ei olegi, sest ka autoaknast on näha piisavalt palju igasuguseid loomi ja linde. Pargi territooriumil elab 144 liiki imetajaid ja 340 liiki linde. Pargis on loendatud üle 6000 sebra, umbes 2000 kaelkirjakut, 200 lõvi, 300 ninasarvikut ja lugematul arvul antiloope, gaselle ja muid sõralisi ja sarvilisi. Kohata võib ka elevante, gepardeid, leoparde, hüääne, tüügassigu jne. Rahvuspargi territooriumil on kolm kämpingut, kus võib ööbida bungalos või telgis. Rahvusparkides asuvates kämpingutes on kasulik ööbimine ette broneerida, sest need on suhteliselt väikesed ja ilma broneeringuta kohale minnes ei pruugi vabu kohti olla. Broneerisin bungalo Windhoekist ja Okaukuejosse jõudes tervitas kämpingu administraator mind sõnadega: Welcome, Mister Juhiluba. Vaatasin oma broneeringulehte ning seal oli tõesti kliendi nimeks Juhiluba. Siis meenus mulle, et Windhoekis broneeringut tehes küsiti minult ka isikut tõendavat dokumenti ja ma esitasin juhiloa. Eesti uued rahvusvahelised juhiload on nii rahvusvahelised, et kogu info on seal ainult eesti keeles. Pole mingi ime, et mujal maailmas ei õnnestu lubadelt inimese nime leida. Okaukuejo kämping on omapärane selle poolest et, bungalod on ehitatud otse loomade joogikoha kõrvale. See annab laisematele turistidele võimaluse ilma õue minemata toaaknast elevante vaadata ja unelauluks lõvi möirgamist kuulata. Kuival aastaajal on Okaukuejo üks väheseid joogikohti rahvuspargis ning seepärast käib seal palju erinevaid loomi. Veebruaris õnnestus seal aga üsna vähe loomi näha, sest sel ajal on Namiibias vihmaperiood ja loomad saavad juua ka mujalt. Võib-olla hirmutasid loomi ka saksa pensionärid, kes vaatluskohal karjusid nagu oleks neil kuuldeaparaatide patareid tühjad. Õnneks veetsid nad suurema osa õhtust restoranis ja koidikul alles magasid. Sõitsin mööda rahvuspargi teid poole päevaga umbes 200 kilomeetrit ja selle ajaga õnnestus näha suurel hulgal antiloope, gaselle, sebrasid, kaelkirjakuid, jaanalinde ning ka ðaakalit, hüääni ja lõvi. Autosid nägin sellel lõigul liikumas alla kümne.
Etosha Rahvuspargist suundusin põhja poole ja liikusin piki Angoola piiri läände. Minu eesmärgiks olid raskesti ligipääsetavad himba rahva külad Kaokomaal. Ostsin lisaks Eestist kaasavõetud kingitustele himbade jaoks ka koti maisi ja paar kilo suhkrut, võtsin tee äärest paar himbat auto peale ning lõpuks õnnestus autoga himba küladeni jõuda. Namiibias elab umbes 2 miljonit inimest, seal on 13 etnilist gruppi ja kasutusel on 16 keelt. Suuremad rahvad on ovambod, kavangod, hererod, damarad, hotentotid ja buðmanid. Euroopa päritoluga namiibialased kasutavad afrikaansi, saksa ja inglise keelt. Tänapäeval on Namiibias ainsaks poolrändava eluviisiga rahvaks himbad. Tänu eraldatusele raskesti ligipääsetavas piirkonnas on neil õnnestunud säilitada oma traditsioonilised eluviisid. Küla keskel asub tarandik, kuhu ööseks aetakse koduloomad (peamiselt kitsed). Tarandiku ümber asuvad ümmarguse põhiplaaniga onnid, mille seinad on tehtud puuroigastest ja sõnnikust ning katus kaetud rooga. Mõnel moodsamal onnil on katusekattematerjalina kasutatud ka kilet. Sarnane onniarhitektuur on ka hererodel, kuid oma soengute, ehete ja riietuse poolest erinevad himbad kõigist teistest Aafrika rahvastest. Himba naise songu järgi saab näiteks aru, kas ta on abielus ja jalavõrude järgi saab määrata tema laste arvu. Ehete valmistamiseks kasutatakse mitmesuguste taimede seemneid ja loomanahka. Metallehteid tehakse mutritest ja tõmblukkudest. Himbade riietuse moodustavad ehted ja väike nahast seelik. Eriti hästi on himbad äratuntavad oma punase nahavärvi tõttu. Loodus on neile küll andnud musta nahavärvi, kuid himbadel on kombeks hõõruda ennast seguga, mis koosneb ookrist, võist ja tuhast. Ooker annabki nende nahale, riietele ja ehetele punase tooni. Selle seguga hõõrumine asendab ka pesemist, himbad ei pese ennast mitte kunagi. Lõhnastamiseks pannakse vastavaid taimi süte peale hõõguma ning ollakse selle suitsu sees, kuni lõhn külge jääb. Tundub, et selline kosmeetika on väga efektiivne, sest sõltumata vanusest on himbade nahk praktiliselt kortsudeta ning mingisugust pesematusele viitavat lõhna ei esine.
Himbade köögi moodustab katusealune, kus kahe kivi vahel hõõrutakse jahuks maisiterad ning saadud jahust keedetakse putru. Vihmaperioodil saavad himbad vett lähedalasuvatest ajutistest jõgedest, kuid kuival aastaajal tassitakse vett külasse paarikümne kilomeetri kauguselt. Tänapäeval elab Namiibias umbes 12 000 himbat ning paljud neist on omaks võtnud lääneliku elulaadi ja kolinud linnadesse. Seal käivad nad ringi teksaste ja T-särkidega ning on loobunud oma traditsioonilistest soengutest. Praegu ehitatakse Kaokomaa südameni ulatuvat asfaltteed ja mõne aasta pärast jõuab himbade juurde ka massturism.
Kaokomaalt sõitsin läbi mägise Damaramaa Atlandi ookeani poole. Tee kulges läbi hõredalt asustatud piirkonna ja läbi paljude jõesängide, sest sildu sellel teel ei ole. Pärastlõunal algas Namiibia kõrb. Alguses oli seal veel näha mõni põõsas ja rohututt, kuid mida lähemale ookeanile, seda elutumaks muutus kõrb. Õhtuks jõudsin Skeletirannikule. Olin sellist omapärast nime varem kuulnud, kuid alles kohale jõudes mõistsin selle nime sisu. Seda rannikut peetakse üheks külalislahkusetumaks paigaks maailmas, ja mitte asjata. Viljatu ja veetu Namiibia kõrb kulgeb sadade kilomeetrite ulatuses piki rannikut. Kusagil pole ühtegi puud ega kaevu, rääkimata inimasulatest. Aastasadade jooksul on sellele rannikule jäänud paljude laevade ja meremeeste luukered, kes siia joogivett ja toitu otsima tulid või rannalähedastele karidele sõitsid. Ometi oli pärast tolmustel kruusateedel ja kuumas kõrbes veedetud pikka päeva mõnus ookeanis ujumas käia ja päikeseloojangut vaadata. Järmisel hommikul alustasin sõitu lõuna poole. Rannik oli täiesti inimtühi ja sadade läbisõidetud kilomeetrite jooksul nägin ainult paari autot. Tegin peatuse Skeletiranniku ja Swakopmundi linna vahel asuval Crossi neemel, kus asub merikarude koloonia. Tegemist ei ole mitte meremeeste karistusasutusega vaid loivaliste lesilaga. Merikaru on kõrvukhülglaste sugukonda kuuluv merilõvile sarnanev loom ja Crossi neemel on neid umbes 50 000. Täiskasvanud merikaru on paari meetri pikkune ja kaalub paarsada kilo. Crossi neemel on võimalik merikarusid päris lähedalt vaadata ja nende möirgamist kuulata.
Namiibial on 1572 km mererannikut ja sellel rannikul on ainult 3 linna: Swakopmund, Walvis Bay ja Lüderitz. Swakopmund on mõnus vaikne saksa linnake (aastatel 1884-1915 oli Namiibia Saksamaa koloonia) ja Namiibia peamine puhkekoht. Walvis Bay on Namiibia ainuke sadamalinn.
Walvis Bayst keerasin ida poole ja sõitsin uuesti läbi Namiibia kõrbe eesmärgiga jõuda Sossusvleisse. Seda kohta ei ole võimalik kirjeldada, seda lihtsalt peab nägema. Sossusvleis asuvad suured värvilised liivaluited. Namiibia reklaamprospektid nimetavad neid kuni 340 meetri kõrguseid luiteid maailma kõrgeimateks. Hoolimata sellest, et Mongoolias Gobi kõrbes võib näha veelgi kõrgemaid luiteid, on Sossusvlei siiski erakordne vaatamisväärsus. Selgepiirilised erivärvilised luited muutuvad eriti fantastilisteks päikeseloojangu saabudes. Kahjuks ei olnud mul võimalik päikeseloojangut ära oodata, sest kartsin Sossusvleisse lõksu jääda. Nimelt viib sinna üksainus 75 km pikkune tupiktee ning see tee kulgeb läbi Tsauchabi jõe. Sossusvleisse minnes sõitsin väikese Toyotaga sellest jõest napilt läbi, kuid Sossusvleis olles nägin jõe ülemjooksu pool suuri vihmapilvi. Kiirustasin tagasi ja sain õhtupimeduses viimasel hetkel läbi jõe. Järgmisel hommikul ei õnnestunud isegi suurtel masinatel jõge ületada. Algas üleujutus, mis uputas suure osa Sesriemi asulast ja mis veel veebruari lõpuks ei olnud lõplikult taandunud. Läbi tugeva vihmasaju ja läbi mitmete jõgede õnnestus lõpuks suurele maanteele välja jõuda ja ringreis Windhoekis lõpetada.
Pool päeva kulus auto küürimisele, sest see oli väljastpoolt kaetud paksu pori ja ööliblikate seguga ja seestpoolt määrdunud himbade ookriga. Kui firma esindaja autole järele tuli, selgus et nad ei soovi minu poolt ostetud uut akut mulle välja maksta. Seega ei jäänud muud üle kui aku auto pealt ära võtta ja maha müüa. Imekombel see isegi õnnestus.
Namiibiasse minnes tasuks varuda vähemalt kaks nädalat ning rentida mõni Landcruiseri tüüpi auto. Linnast välja sõites tuleks kindlasti kaasa võtta korralikud kütuse- ja veevarud. Kes aga ei soovi ennast koormata reisi ettevalmistamise ja kohapealsete muredega, võib sõita Namiibiasse rühmareisiga.
Namiibiast:
Territoorium: 825 418 km².
Elanikke: u 2 miljonit.
Levinuim religioon: kristlus.
Kirjaoskajaid: 84%
SKP ühe elaniku kohta: 7800 USD
Parim külastusaeg: maist septembrini.
Rahaühik: 1 Namiibia dollar = u. 2,22 EEK
Viisa saab Namiibia saatkonnast Stockholmis.
Kahekohaline tuba külalistemajas maksab 1000-2000 EEK
Autorent sõltuvalt automargist ja päevade arvust umbes 700-2500 EEK/päev
www Namiibia kohta:
http://www.namibiatourism.com.na
http://www.q2travel.co.za/countryspecific.asp