Kõrbest orgu ja Surnumerre
(Postimehe Arter 15.11.2003)

Liibanon, Süüria, Jordaania – need Lähis-Ida riigid tunduvad eestlasele kauged ja (terrori)ohtlikud. Ometi on tegu loodus- ja kultuurihuvilise ränduri unelmapaikadega.

Ringreis Lähis-Idas tähendab ennekõike mitmekesisust. Mäed, orud, kõrbed; suplused Vahemeres, Punases meres, Surnumeres. Looduse poolest pakub enim kontraste kindlasti Liibanon: pindalalt Eestist neli korda väiksemas riigis võite ennelõunal kuni 3000 meetri kõrgusel kuulsate liibanoni seedrite naabruses suusatada ja pärastlõunal suusakeskusest ainult 50 kilomeetri kaugusel Vahemere rannal palmi all puhata.

Ajaloo- ja kultuurihuvilistele on Lähis-Idas nii palju põnevat, et ükskõik kui pikk reis jääb igal juhul liiga lühikeseks. Ammani muuseumis võib näha maailma vanimaid inimkujusid, Süürias asuvad Aleppo ja Damaskus vaidlevad maailma vanima püsivalt asustatud linna tiitli üle... Siin on oma vägedega liikunud Egiptuse vaaraod, hetiitide kuningad, Babüloonia valitsejad. Jordaanias leidub lugematul arvul piiblist tuttavaid paiku.

Nende maade tähtsaimateks vaatamisväärsusteks peetakse aga Baalbekki Liibanonis, Palmyrat Süürias ja Petrat Jordaanias. Raske on kirjeldada Baalbeki 23 meetri kõrguseid sambaid ja 400-tonnistest kividest ehitatud müüri, keset kõrbe asuvat suursugust Palmyra linna või Petra looduse- ja arhitektuuriimesid – seda kõike peab ise nägema.

Tänapäevased islamimaad. Türgiga võrreldes on Liibanon, Süüria ja Jordaania tõsised islamimaad, kõrvutades neid riike aga Saudi Araabiaga, sobib iseloomustuseks pigem sõna «euroopalik».

Suurlinnad Beirut, Damaskus ja Amman on suhteliselt sarnased, ent väiksemates kohtades võib eri maade vahel märgata suuri erinevusi. Liibanoni elanikest on suur osa kristlased ja seetõttu torkab islami mõju seal vähem silma. Süürias ja Jordaanias on islami mõjutused tugevamad – palju mošeesid, rohkem kinnikaetud näoga naisi ja traditsioonilises riietuses mehi.

Lähis-Ida maades selgus, et araablased on tore ja sõbralik rahvas. Turiste püütakse igati aidata ja teed juhatatakse isegi siis, kui seda ise ei teata. Araabialiku sõbralikkuse näiteks oli Aleppo rahvusmuuseumi töötaja, kes püüdis meile eksponaatide kohta ingliskeelset infot anda. Küsimusele ühe kuju vanuse kohta vastas muuseumitöötaja, et see on väga vana. Tema töötavat selles muuseumis juba kolm aastat, aga kuju oli seal juba enne teda.

Ka kaubapakkujad ei ole nii tüütud kui mõnedes teistes araabia maades (erandiks on siin Petra) ja turist saab segamatult ringi vaadata. Tänavapildis ei hakka silma purjus inimesi, kerjuseid, prügikastides tuhnijaid jne.

Ainukeseks häirivaks asjaoluks võib olla prügimajanduse veidi erinev toimimine. Näib, et kogu maailma kasutatud kilekotid viiakse Süüriasse ja laotatakse põldudele laiali. Seal nad siis lendavad tuule käes edasi-tagasi, kuni lõpuks teeäärsetele traataedadele kogunevad, mustad ja valged ilusti vaheldumisi.

Inimeste kodud aga on väga puhtad ja korralikud. Alati on põrandal kaunid vaibad ja külalistele pakutakse teed, sõltumata sellest, kas see kodu asub moodsas linnamajas või savist ja sõnnikust ehitatud onnis. Eriti meeldejääv on kõrbeavarustes telkides elavate beduiinide külalislahkus.

Parem- või vasakpoolne liiklus? Eestlastele on väga harjumatu araabia maade liiklus.  Eriti kehtib see Süüria kohta, mida liikluse poolest võiks vabalt ka Sürriaks kutsuda. Liiklusmärke ja valgusfoore on vähe ja ka nendest vähestest ei lase juhid ennast segada.

Suunatulesid asendab signaal ja jääb arusaamatuks, kas seal kehtib vasakpoolne või parempoolne liiklus. Kiirteedel on täiesti tavaline, et keegi samas suunavööndis vastu sõidab. Suurematel ristmikel näeb korraga mitut politseinikku, kes vahetpidamatult vilistavad ja omavahel kooskõlastamatult liiklust suunavad. Ometi oli avariisid üsna vähe näha.

Ka autode järgi on eri riikidel lihtne vahet teha. Kui iga teine auto on 70ndatel valmistatud Mercedes, siis on tegemist Liibanoniga. Kui teedel vuravad sellised automargid nagu GAZ, ZIL, Ural ja VAZ, siis olete sattunud Süüriasse. Kui aga üldiselt euroopalikule autovalikule lisanduvad mõned masinad, mis võiksid kuuluda naftašeikidele, siis see on Jordaania.

Vähe turiste. Lähis-Ida maades on turistina hea käia, sest vaatamisväärsuste juures puuduvad tavapärane tunglev rahvamass ja jaapanlaste kilked.

Kõige rohkem kohtab turiste Jordaanias, Aqaba hotellid on täis ungarlasi ja Petras tuleb mägiradadel rahvarohkuse tõttu kohati tempot maha võtta. Mida kaugemale Aqabast, seda vähemaks jääb turiste. Wadi Rumis olid vaid mõned matkajad ja Surnumeres sulistas kohalik rahvas. Jeesuse ristimise paik Bethanys oli aga täiesti inimtühi. Kui Jordaanias on turiste vähe, siis Liibanonis ja Süürias on neid veel vähem. Süüria ja Jordaania valitsused on küll oluliselt alandanud muuseumipiletite hinda, kuid see pole kaasa toonud suuremat turistidevoolu.

Üheks turistide vähesuse põhjuseks on kindlasti turismi infrastruktuur, mis ei soosi kõikvõimalike mugavustega ärahellitatud puhkajaid. Kuid peamiseks põhjuseks on kindlasti poliitiline olukord kogu Lähis-Ida piirkonnas. Kuigi Liibanonis, Süürias ja Jordaanias otsest sõjategevust ei toimu, on ometi kogu piirkond veidi ärev, sest ühele poole jäävad Iisrael ja Palestiina ning teisele Iraak. Tihti võib näha sõjaväepatrulle ja automaatidega relvastatud liiklusereguleerijaid.

Samas võib täiesti rahulikult minna Jordani jõe kaldale, pildistada paari meetri kaugusel asuvat Iisraeli ja vaadata eemal paistvaid Jeruusalemma torne. Hoiduda tasub ainult Palestiina aladest ja Liibanoni lõunaosast. Ka Palmyras saab rahulikult käia, kuigi ta asub Iraagi piirist ainult 150 km kaugusel. Tegemist on lageda kõrbega. Kõige rohkem sõjaväepatrulle oli Bekaa orus. Liibanoni territooriumil asuv Bekaa org on Hezbollah’ rühmituse kontrolli all ja seda valvavad Süüria väed. Tänu mitmepoolsele kontrollile on sealset kaunite kanepipõldude vahel looklevat maanteed mööda siiski üsna turvaline sõita.

Ka linnades tunneb turist end kindlalt. Erinevalt mõnest Tallinna linnaosast võib näiteks Damaskuses öösel rahulikult mööda linna kolada, ilma et keegi tuleks suitsu küsima või vastu nina virutaks. Kuskil ei liigu purjus kampasid. Peaaegu üldse ei esine ka taskuvargusi.
Kas siis ikka tasub minna? Viisa saamine ei ole üldiselt eriti suur probleem, üldjuhul saab Eesti kodanik selle piirilt. Oluliseks erandiks on inimesed, kel passis märge Iisraeli külastamise kohta – nendel Süüriasse ja Liibanoni asja ei ole, kuid Jordaaniasse siiski pääseb.

Teiseks erandiks on alla 30-aastased vallalised naised. Kahjuks on Eesti samas nimekirjas Poola, Ukraina ja veel mõne teise maaga, kus naistele piirilt viisat ei anta. Kui meie piiripunktides on eraldi koridorid Eesti ja Euroopa Liidu kodanikele, siis näiteks Süüria ja Jordaania piiril olid eraldi koridorid Süüria kodanikele, Jordaania kodanikele, teistele araablastele, välismaalastele, autoga reisijatele ja naisega reisijatele.

Lähis-Ida maid tasub külastada neil, kes huvituvad loodusest, ajaloost ja kultuurist ega ole nõudlikud mugavuste suhtes. Lisaks tohutule hulgale vaatamisväärsustele leidub nii Vahemere kui ka Punase mere ääres mõningaid vähemprügiseid kohti, kus rannaliival lesida. Ning miks mitte ka näiteks Liibanoni suusanõlvasid proovida. Kuid kindlasti tuleb enne Lähis-Ida riikide külastamist tutvuda sealse piirkonna poliitilise olukorraga ja selle alusel kaaluda ohutu reisi võimalusi. Meie rühm saabus Lähis-Idast 16. oktoobril ja järgmisel päeval avaldas Eesti välisministeerium ametliku hoiatuse, kus Eesti kodanikel soovitati lahkuda Liibanonist, Süüriast ja Jordaaniast.