Elu hõimus 

Miks just hameri hõim?

Mõni aeg tagasi võis Eesti Televisioonis näha BBC dokumentaalsarja „Tribe“, mis kirjeldas Bruce Parry kogemusi elust erinevate eksootiliste rahvaste seas. Filmid olid väga huvitavad ja tekitasid soovi midagi sarnast kogeda. Olen turistina ja reisijuhina külastanud mitmeid huvitavaid rahvaid maailma erinevates piirkondades, kuid tavalised turistilikud lühivisiidid ei anna kunagi sellist kogemust kui kasvõi mõnepäevane elu kohaliku rahva keskel. Ma ei riskinud sellist katset teha täiesti tundmatus piirkonnas ja valisin varasematest reisidest tuttava Etioopia lõunaosa. Selles piirkonnas elab palju erinevaid rahvaid, keda tänapäeva tsivilisatsioon on veel suhteliselt vähe mõjutanud. Need rahvad on väga erinevad nii keelte kui kommete poolest ja seetõttu tuli ka kitsamas piirkonnas mingi valik teha. Kuna mul ei olnud erilist soovi elada mõne sellise rahva seas, kes pidevalt sõdib naabritega või harrastab tänapäevalgi veel kannibalismi, siis otsustasin lähemalt tutvuda sõbraliku hameri hõimuga. Eelnevalt üritasin kirjandusest ja internetist leida infot hamerite kohta, kuid sellist infot leidub ülimalt vähe. Internetist võib leida päris palju hamerite juures tehtud fotosid ja mõned üksikud asjalikud kommentaarid nende fotode juures, kuid põhjalikumat infot on raske leida. Isegi Lonely Planeti Etioopia raamatus on sellele Eestist suuremale alale pühendatud ainult paar lehekülge. Etioopias kuulsin, et teadlased pole Lõuna-Etioopia rahvaid veel eriti uurinudki. Erandiks pidi olema ainult suri hõim, kelle juures elas kolm aastat üks Jaapani antropoloog.

Kes on hamerid?

Etioopias on kasutusel 84 keelt ja üle 200 dialekti ning eriti kirju on see pilt just riigi edelaosas. Seal räägitakse erinevatesse keelkondadesse ja keelerühmadesse kuuluvaid keeli ja tihti ei saa isegi naaberrahvad üksteisest aru. Hameri keel liigitatakse Afroaasia keelkonna Omo keelerühma Lõuna-Omo keelte hulka ja selle keele rääkijaid on 20 000 – 40 000. Kuna kogu Etioopia riigis puudub ametlik sündide ja surmade registreerimine ja rahvaloenduse andmetes tasub sügavalt kahelda, siis on hamerite arv hinnanguline. Statistikast võib leida ka kirjaoskajate protsendi ning selgub, et lugeda ja kirjutada oskab 1% üle 15 aasta vanustest hameritest (kogu Etioopia rahvastiku hulgas on kirjaoskajaid 36%). Need hameri rahvusest lapsed, kes koolis käivad, õpivad seal amhara keeles, sest hamerikeelsed õpikud ja muu kirjandus puudub. Kohalike sõnul pole isegi piiblit hameri keelde tõlgitud.

Kuidas hamerite juurde pääseb?

Suurim küla hamerite asualal on Turmi ja sinna jõudmiseks tuleb Etioopia pealinnast Addis Abebast kõigepealt sõita Arba Minchi linna (bussi või autoga 1 päev, lennukiga 2 tundi). Varem oli pidev lennuühendus ka Jinka linnaga, kuid aastal 2007 see lõpetati. Arba Minchist Turmisse on ainult 336 kilomeetrit, kuid selle vahemaa läbimiseks kulub minimaalselt üks päev. Kuni Konso külani on võimalik sõita nii liinibussi kui ka veoautoga, kuid Konsost edasi pääseb ainult autodega. Lähematel aastatel olukord kindlasti muutub, sest praegu on ehitamisel suur maantee Arba Minchist Jinkasse. Kui siiamaani liikus selles piirkonnas ainult väikeseid turismigruppe ja üksikuid seljakotirändureid, siis varsti jõuab ka sinna massiturism. Seljakotirändurite elu on aga eriti raskeks tehtud, sest alates aastast 2007 on Weyto asula lähedal politsei kontrollpost, millest edasi pääsevad välismaalased vaid organiseeritud turismigrupi koosseisus Etioopia litsentseeritud giidi saatel. Konsost Turmisse sõidab peaaegu iga päev mõni veoauto, mis võtab peale ka reisijaid. Sõidu hind sõltub kohast (kabiin või kast) ja rassilisest kuuluvusest (valge või kohalik). Kui kuskil ümbruskonna mägedes juhtub vihma sadama, siis muutuvad sildadeta jõed autodele läbimatuiks ja kogu liiklus seiskub mõneks päevaks või nädalaks. Veoautodel puuduvad igasugused sõidugraafikud ja reeglid ning ühest asulast teise jõudmine on tihti õnne küsimus. Turmi ümbruses on palju hamerite külasid ning nende juurde pääseb Turmist jalgsi või hea õnne korral ka mõne džiibiga.

Milline on hameri kodu?

Hameri külad asuvad Turmi ja Dimeka ümbruse põõsassavannis ja ühes külas elab keskmiselt sadakond inimest. Igal perel on oma väike territoorium, mis tavaliselt on piiratud okstest aiaga. Aia sees on onnid, karjaaed ja vahel ka mõni köögiviljapeenar. Karjaaed on eraldi akaatsiaokstest aiaga piiratud ning sinna aetakse ööseks pere loomakari. Ühe pere onnide arv sõltub sellest, mitu naist mehel on. Ümmarguse onni seinad on ehitatud roigastest ja krohvitud savi ja sõnniku seguga, katus on ehitatud samuti roigastest ja pealt õlgedega kaetud. Ukseava on suhteliselt väike ja maapinnast veidi kõrgemal, aknad puuduvad. Põrand on tehtud savi ja sõnniku seguga ja tavaliselt väga puhtaks pühitud. Vaheseinad puuduvad ja kogu onni sisemus on üks suur kööktuba. Mingisugust mööblit ei kasutata ning istutakse ja magatakse põrandal. Vähesed majapidamises leiduvad asjad riputatakse seinale või pannakse lae ja katuse vahel asuvasse panipaika. Magamise ajaks võetakse külje alla ja peale loomanahad. Padja asemel on puidust kaelatugi, mis väldib soengu sassiminemist. Seda kaelatuge kannavad hamerid (ja ka mitmed teised rahvad) pidevalt endaga kaasas, sest kunagi ei tea ette kus uni võib tulla. Köögiks on kividega ääristatud lahtine tulease, mis annab ka sooja. Toidunõudeks on seest tühjaksõõnestatud ja kuivatatud kõrvitsad ning pudelkõrvitsates saab hoida ka jooke.

Millest hamerid elavad?

Hamerid on poolrändleva eluviisiga karjakasvatajad. Peamiselt kasvatatakse veiseid ja kitsi. Vähesel määral tegeletakse ka põlluharimisega ning peamiseks põllukultuuriks on sorgo. Sorgojahust küpsetatud leib on hamerite kõige olulisem toit ja liha süüakse harva. Leiva kõrvale juuakse piima ja vahel ka veiseverd. Veisevere saamiseks avatakse veise kaelal veresoon ja võetakse sealt sooja verd looma tapmata. Küllaltki palju juuakse ka kohvi, mida valmistatakse kohviubade ümber olevatest kestadest. Maitselt meenutab see kohvi rohkem teed. Hamerid ise kohvi ei kasvata ja kalleid kohviube osta ei jõua. Hamerite suurimaks varaks on veised ja veistega makstakse nii naiste kui relvade ostmisel. Abiellumisel peab peigmees naise vanematele andma mitukümmend veist ning üks Kalašnikovi automaat maksab tavaliselt 3 veist ja see on karjustele vajalik naabersuguharudega tekkivate vaidluste lahendamisel.

Milline on hamerite välimus?

Hameri naised erinevad teistest Etioopia rahvastest omapärase soengu ja punaka nahavärvi poolest. Selline nahavärv ei ole loomulik ja selle saavutamiseks määrivad naised ennast seguga, mis koosneb võist, tuhast ja ookrist. Ooker annabki nahale ja juustele punaka tooni. Samasugust segu kasutavad oma kosmeetikas ka Namiibia põhjaosas elavad himbad. Kummalisel kombel on hamerite ja himbade vahel muidki sarnasusi. Hamerite peamisteks eheteks on jõekarbid, kuid viimasel ajal on hakanud moodi minema ehted, mida valmistatakse plastmassesemetest, tõmblukkudest, metallmutritest ja kõigest muust kättesaadavast. Abielus naised kannavad kaelas metallvõrusid. Kui naine on oma mehele teine, kolmas, jne. abikaasa, siis kannab ta tavalist metallvõru, kui on tegemist aga esimese abikaasaga, siis on metallvõrul lisaks üks väljaulatuv haru. Naiste riietus koosneb kahest puusadele seotud kaunistustega nahatükist, üks eespool ja teine tagapool. Külmadel õhtutel ja hommikutel heidetakse õlgadele ka täiendav naha- või riidetükk. Meeste riietus koosneb tavaliselt ühest puusade ümber seotud kangatükist, kuid viimasel ajal on hakanud levima ka püksid ja särgid.

Millised on hamerite traditsioonid?

Mõningad kirjalikud allikad väidavad, et suurem osa hameritest on moslemid, kuid selles kahtlen ma sügavalt. Erinevates hameri külades ringi liikudes ja hameritega suheldes pole kuskil märgata islami mõjutusi ning hamerid pooldavad oma vanu animistlikke traditsioone. Levinud on küll poiste ümberlõikamine 6-7 aasta vanuses, kuid erinevalt mitmetest naaberrahvastest ei ole tüdrukute ümberlõikamine hamerite hulgas levinud. Hamerite kõige omapärasemaks traditsiooniks on pullijooks, mis kuulub hameri noormeeste täisikka jõudmise tseremoonia juurde. Selle katse sooritamiseks aetakse pullid külg-külje kõrvale ning noormees hüppab jalgadega esimese pulli seljale ja jookseb üle selgade viimase pullini. Niimoodi tuleb neli korda üle pullide joosta ning kukkumine on suur häbi. Pullijooksu tehakse paljajalu ja ilma riieteta. Sama tseremoonia raames piitsutatakse pullijooksja õde. Mida suurem on õe kannatus, seda rohkem näitab ta oma austust ja armastust venna vastu. Seetõttu pekstakse oksaga väga tõsiselt ning paljude hameri naiste selgadel võib näha armistunud vorpe. Sellisele üritusele koguneb kokku mitme küla rahvas ja kogu tseremooniat saadab laul ja tants. Hamerite abiellumistseremoonia on lihtne ja suhteliselt kiire. Pruut ja peigmees istuvad üksteise vastas maas ja külavanem ulatab neile lehmasõnnikut, millega noored üksteist kokku määrivad. Abielluda tohivad hamerid ainult oma rahvuskaaslasega ja mehel võib olla mitu naist. Rikastel meestel on 7-10 naist, vaestel 3-5 naist. Omapärane on ka hamerite piduõhtu, mida nimetatakse evangadiks. Väga romantiline on istuda kottpimedas Aafrika öös onni juures maas ja kuulata hameri naiste koorilaulu.

Kuidas saab eurooplane hamerite juures hakkama?

Loodusrahvaste juures elamine ei ole mugavustega harjunud eurooplasele kerge. Onnipõrandal magamine ja pesemisvõimaluste puudumine on mõnda aega talutav, kuid kõige raskemaks osutus keelebarjäärist tulenev suhtlemisprobleem. Enne hamerite juurde minekut üritasin oma sõprade abiga ka veidi hameri keelt õppida ja koostasin enda jaoks  väikese hameri-eesti sõnaraamatu. Selle abil sain kõige lihtsamad asjad aetud, kuid tõsisemast vestlusest ei tulnud midagi välja. Proovisin ka hamerite pullijooksu ja see ei olnudki nii raske kui kõrvaltvaatajale paistab. Esimest jooksuringi lõpetades maandusin pulli seljast otse värske lehmakoogi sisse ja edasi läks juba libedamalt. Hamerite jutu järgi on kõigi aegade jooksul  pullijooksu sooritanud ainult viis välismaalast ja neile on antud ka austavad hameri nimed.
Hoolimata harjumatust toidust ja muudest ebamugavustest jätsid koos hameritega veedetud päevad kustumatu mälestuse.