REISIKIRI KURJUSE TELJELT

(Postimehe Arter 31.07.2004)

Rahvusvaheline meedia on suutnud luua mõningate maade kohta negatiivse eelarvamuse ning seetõttu arvatakse, et reisimine näiteks Süürias, Iraanis ja Türgi idaosas on ülimalt ohtlik. Kui aga hakata ajakirjandusest otsima konkreetseid fakte vägivallast nendes maades, siis millegipärast selliseid fakte ei leia. Tänapäeva globaalse terrorismi puhul on „kurjuse telje riigid“ turistile kindlasti palju turvalisemad kui Ameerika Ühendriigid või Lääne-Euroopa. Sõitsin üksinda kohalikke liinibusse kasutades Damaskusest Teherani ning kogu teekonna jooksul kogesin araablaste, kurdide ja erinevate Iraani rahvaste äärmist sõbralikkust ja abivalmidust. Julgen väita, et reisimine sellel marsruudil on turvaline, suhteliselt mugav ja eestlase rahakoti jaoks ka piisavalt odav. Tuleks ainult reis korralikult ette valmistada, viia ennast kurssi kohalike kommetega, õppida mõned sõnad kohalikke keeli, uurida natuke teele jäävate maade geograafiat ja ajalugu ning tänapäeva poliitilist olukorda.

Süüria.

Buss Damaskusest väljus hommikul kell kaheks ning reisijaid oli suhteliselt vähe: paar araabia perekonda, mõned beduiinid ja grupp puhkusele sõitvaid Süüria sõdureid. Istmed olid mugavad ning sõidu tegi veelgi meeldivamaks pidevalt pakutav jahe joogivesi ja maitsvad kommid. Palmyra oaasis tehti lõunapeatus ning kogu reisiseltskond läks koos sööma. Bussijuht ootas, kuni kõik reisijad kõhu täis said ning sõit jätkus. Bussiakna taga vaheldusid vaated väga mitmekesisele Süüria kõrbele ja üksikutele oaasidele. Süüria kõrb ei ole tühi ja elutu, tihti võib siin näha beduiinide telke, lamba- ja kitsekarju ning kaameleid. Deir-ez-Zori linnakese juures lõppes kõrb ja algas Eufrati madalik. Kuulus Eufrati jõgi ise on seal aga üsna tagasihoidlik ning meenutab Pärnu jõe alamjooksu. Eufrati jõest põhja poole jääv ala on väga oluline Süüria majandusele, sest siin leidub naftat ja gaasi ning on ka head tingimused põllumajanduslikuks tootmiseks. Siinsetel tasastel põldudel kasvatatakse nisu ja otra ning jõeorgudes puuvilla ja riisi.

Õhtul kell viis jõudis buss Türgi piiri ääres asuvasse Qamishli linna. Sarnaselt teiste Süüria bussijaamadega on ka Qamishli bussijaam müüriga piiratud, kuid selle bussijaama omapäraks on WC. Nimelt on müügikioskite vahel bussijaama müürile kinnitatud pissuaarid, mida ei piira mingisugused seinad ega uksed. Damaskusest saabuvale bussile on vastu tulnud vist kõik kohalikud taksojuhid, kes iga hinna eest püüavad omale kliente saada. Taksosõit on Süürias tõeline elamus ning seda eriti suurlinnades. Tore on jälgida, kuidas taksojuht teiste autode, kaubakärude ja jalakäijate vahelt läbi tuiskab, ise samaaegselt pähkleid krõbistab, juttu ajab, signaali annab ja tuhatoosi aknast välja tühjendab. Taksoga võib lihtsalt mööda linna ringi tiirutada ja aknast välja vahtida, sest taksokilomeeter maksab meie rahas alla ühe krooni.

Kuid pärast üheksatunnist bussisõitu ei ole ma autos istumisest eriti huvitatud ning taksojuhtide piiramisrõngast läbi murdes hakkan jalgsi astuma. Pärast paarikilomeetrist jalutuskäiku jõudsin piiripunkti plaaniga veel samal õhtul piir ületada ja ka Türgis veidi edasi sõita. Qamishli piiripunkt koosnes paarist väsinud välimusega putkast ja porisest teest nende vahel. Esimese putka juures istusid kaks katkistes dressipükstes meest ja jõid teed. Teretasin ja püüdsin neist mööduda, kuid mehed tulid mulle teele ette ja nõudsid mu passi näha. Mul polnud erilist isu oma passi mingite kahtlaste tüüpide kätte anda, sest olin Suurbritannia Välisministeeriumi kodulehelt lugenud hoiatust just Qamishli linna ülima ohtlikkuse kohta. Lõpuks siiski näitasin passi ning seepeale tutvustas üks meestest ennast ja ütles, et on tolliametnik. Istusime ja jõime teed ning oma kurvastuseks kuulsin meestelt, et selle piiripunkti tööaeg on kell 9 – 15 ning seepärast on mul võimalik piiri ületada alles järgmisel päeval. Seega tuli hakata hotelli otsima, kuid järsku polnud enam ühtegi taksot kuskil näha. Jõime veel teed kuni piiripunkti juurde tuli autoga üks tolliametniku sõber ja mind kesklinna hotelli juurde sõidutas. Autost väludes pakkusin talle raha kuid seepeale teatas autojuht, et ta on kurd mitte araablane ja keeldus raha vastu võtmast. Suurem enamus Qamishli elanikest on rahvuselt kurdid ning juba esimestel kohtumistel selle rahvaga selgus, et tegemist on väga külalislahkete ja toredate inimestega. Hiljem Türgi idaosas reisides said esmamuljed ainult kinnitust.

Kuna valisin odava hotelli (60 EEK/öö), siis olid ka elamistingimused hinnale vastavad. Koridoris asuv WC oli araabia kombe kohaselt lihtsalt auk põrandas ja hotellitoa valgustuse lüliti oli millegipärast samuti ukse taga koridoris. Kuid kõik oli äärmiselt puhas ja hotelli personal väga sõbralik. Hotellis ööbisid ümberkaudsete maade reisijad, kes õige kellaaja saabudes vaibad lahti rullisid ja usinasti Meka poole palvetama asusid.

Hommikul läksin uuesti piiripunkti ning kohtasin oma eelmise õhtu tuttavat, kes nüüd kandis tolliametniku vormi ja mind rõõmsalt teretades passikontrolli juhatas. Süüria passikontroll kulges rutiinselt: istusime piirivalvuriga tema leti taga, jõime teed, tegime suitsu ja ajasime juttu ning kahe teetassi vahel sai ka tempel passi löödud. Seejärel jalutasin Türgi poolele ning sama protseduur kordus uuesti.

Ida-Türgi

Türgis on levinud selline kiire ja odav transpordivahend nagu dolmuš. See on marsruuttakso, mida kasutatakse nii suurlinnades kui ka lühematel vahemaadel linnade vahel. Need Türgis toodetud mikrobussid mahutavad teoreetiliselt 15 reisijat, kuid praktiliselt 40. Reisijaid tuleb peale ja läheb maha nii linnades ja külades kui ka mõnede mägiteede äärsete telkide juures. Turult tulijad seovad oma suured pambud bussi katusele ja sätivad ennast bussi istuma. Islamimaades ei sobi erinevast soost inimestel kõrvuti istuda kui nad pole omavahel abielus ning seetõttu tuleb uute reisijate lisandudes tihti kogu bussirahvas ringi paigutada. Lisaks bussikohtade vahetusele aitavad igavust peletada ka sagedased dokumentide kontrollimised. Türgi idaosa rahvastik koosneb peamiselt kurdidest ning sellel ilma oma riigita rahval on Türgi valitsusega pidevalt probleeme olnud. Nendel aladel ringi liikudes on märgata palju sõjaväeosi ja kontrollposte teedel. Kuid turistide suhtes on kurdid väga sõbralikud ning nendega on meeldiv koos teed juua ja juttu ajada. Vestlustes tuleb aga ettevaatlik olla ajaloo- ja poliitikateemadel ning kindlasti arvestada vestluskaaslase rahvust. Türklaste, kurdide ja armeenlaste seisukohad on mõningate ajaloosündmuste osas väga erinevad.

Ka bussiaknast avanevad vaated ei lase pikal sõidul igavust tunda. Tee kulgeb Armeenia mägismaal üle kõrgete mäekurude ja mööda sügavaid jõeorgusid. Mitmes kohas oli tulvavesi pool teed minema uhtunud ning buss kihutas piki kuristikuserva üle alt tühjaks õõnestatud asfaldi. Tänu Allahile jõudsime õhtuks siiski Vani järve äärde. Soolase veega ja merepinnast 1720 meetri kõrgusel asuv Van on Türgi suurim järv ja arvatavasti ka ilusaim. Loomulikult elab ka selles 100 meetri sügavuses järves oma koletis, kuid ta pole nii kuulus kui tema Loch Nessi sugulane. Sõitsin üle järve praamiga, mis veab ronge teisele kaldale ning ööseks jõudsin järve idakaldal asuvasse Vani linna. Kunagise Urartu riigi pealinnast avanevad erakordsed vaated Vani järvele ja ümbritsevatele lumistele mäetippudele. Linnas ringi jalutades sattusin ühe vaibakaupmehega teed jooma ning kuuldes, et olen Eestist teretas ta mind eesti keeles ja rääkis veel mõned sõnad eesti keelt. Vestluse käigus selgus, et ta ei ole siiski Türgi idaosas kunagi elanud eestlaste järeltulija, vaid nagu paljudel teistel Türgi noormeestel on ka temal Tallinnas heledapäine pruut. Vanist põhja poole sõites tõuseb maantee järjest kõrgemale, kulgeb üle laavaväljade ja laskub lõpuks Ararati mäe kõrval olevasse orgu, kus asub piiripunkt.

Iraan

Türgi-Iraani piir oli suletud raske raudväravaga. Iraani piirivalvur avas värava, lasi mind Iraani ja sulges uuesti värava. Siis võttis ta mu passi ja palus endale järgneda. Läksime piiripunkti soliidsesse hoonesse. Piirivalvur sammus passikontrolli putka juurde, ulatas mu passi tagauksest oma kolleegile ja juhatas mind putka ees tunglevatest kohalikest mööda. Kuna teed ei pakutud kulus passi- ja tollikontrolli peale ainult paar minutit.

Piiripunktist väljudes ootas mind juba Teherani buss. Esimene peatus tehti Maku linnakeses, kus kogu reisiseltskond lõunat sõi ja valuutat vahetas. Kaasreisijad olid väga sõbralikud, jalutasid bussis ringi, ajasid juttu ja pakkusid teistele mitmesuguseid maiustusi. Sarnaselt Türgi idaosale on ka Iraani loodeosas teeristidel kontrollpostid, kus tuntakse huvi reisijate dokumentide ja pagasi vastu aga jäi mulje, et see huvi oli suunatud eelkõige kurdi rahvusest reisijatele. Tänu heale teele kulges sõit siiski kiiresti ning õhtuks jõudsin Tabrizi linna.

Tabriz on Põhja-Iraani suurim linn ja Aserbaidžaani provintsi pealinn ning domineerivaks rahvuseks on selles piirkonnas aserid. Paljurahvuselise Iraani elanike võõrkeeleoskus pole just kõige parem, kuid aseritega suheldes saab ka Türgi keelega ilusti hakkama. Hommikul tahtsin hotelli juurest taksoga raudteejaama sõita ning peatasin möödasõitva takso. Kahjuks ei osanud selle juht sõnagi inglise keelt ning tänu viletsale türgi keelele ei suutnud ma ka türgi keeles oma soovi väljendada. Sama lugu kordus ka järgmiste taksodega ning lõpuks seisis tänava ääres terve rivi taksosid. Hakkasid kogunema ka mööduvad jalakäijad, kes kõik tahtsid aidata, kuid ei osanud samuti inglise keelt. Lõpuks leidus üks taibukas härra, kes kutsus mu mõne sammu kaugusel asuva telefoniputka juurde, lasi mündi automaati, helistas oma tütrele ja ulatas mulle telefonitoru. Rääkisin väga head inglise keelt kõnelevale neiule oma soovist ja andsin telefonitoru uuesti tema isale. Ta kuulas tütre jutu ära ja rääkis saadud info edasi taksojuhile, kes seejärel koos minuga raudteejaama poole kihutas. Kõik see meenutas miljonimängu, kus kõne sõbrale toob vahel rohkem kasu kui arvuka publiku arvamus. Raudteejaamas selgus, et Teherani rong läheb alles õhtul ning ma suundusin bussijaama.

Bussijaamas tormasid mulle kohe juurde mingisugused mehed, kes mind kohe erinevate busside peale hakkasid kutsuma. Hiljem süsteemi jälgides sain aru, et meile harjumuspärased sõiduplaanid ja piletikassad puuduvad ning mööda bussijaama käivad ringi müügimehed, kelle töö seisneb klientide bussile meelitamises. Nad karjuvad linnade nimesid ja saanud kätte mõne kliendi, annavad selle üle järgmisele mehele. Sellel tegelasel on juba tähtsam nägu ning tema kirjutab välja ka bussipileti ja kasseerib selle eest raha. Küsimusele bussi väljumiskellaaja kohta vastas ta, et Teherani buss väljub 10.00. Ostsin pileti ja jooksin bussi poole, sest kell oli 09.55. Bussi juures oli järgmine tegelane, kes kontrollib piletit ja paigutab rahva bussis õigesti istuma (kohad meestele ja naistele). Rooli taga istub bussijuht, tema reisijate ja piletitega ei tegele, sest ta peab enne pikka sõitu vuntse kammima. Bussis istus juba paar reisijat ning stjuuard juhatas ka mind istekohale. Järgnenud veerandtunni jooksul ei ilmutanud buss vähimatki märki peatsest ärasõidust ning mulle meenus, et ma ei jõudnud pikale sõidule midagi söödavat ega joodavat kaasa osta. Teatasin stjuuardile oma kohesest tagasitulekust ja tormasin puhvetisse. Ostsin kiiruga paar kebabi ja pudeli kohaliku sooja ja magusat limonaadi ning jooksin bussi tagasi. Tänu müügimeeste aktiivsele tegutsemisele tiriti veel paar inimest bussi ja mulle jäi mulje, et neil vist tegelikult ei olnud plaanis Teherani sõita. Lõpuks käivitas bussijuht mootori. Nüüd said veel paar välas suitsu tegevat meest aru, et asi läheb tõsiseks ning astusid bussi.

Kulus veel kümmekond minutit ja buss hakkas liikuma. Lahtisel esiuksel seisis müügimees ja karjus hirmsa häälega, et see buss sõidab Teherani. Niimoodi sõideti tiir ümber bussijaama ja buss jõudis uuesti samasse peatusse tagasi. Jäime uuesti reisijaid ootama. Vahepeal oli varahommikustel bussiistujatel kõht tühjaks läinud ning nad jalutasid puhvetisse. Ootasime ära nende tagasituleku ning buss alustas uut tiiru. Bussijaama teises servas avastas müügimees väikse grupi sõjaväelasi ja asus ohvitseriga läbirääkimisi pidama. Suure kauplemise tulemusena said paar sõdurit käsu bussi istuda ning me sõitsime uuesti peatusesse tagasi. Nüüd otsustas bussi juhtkond tööle panna videomaki, et põneva india filmi abil rahvast bussis hoida. Kuni stjuuard videokassetti algusesse keris jõudsid mõned reisijad veel rahulikult tualetis ära käia. Lõpuks algas film, stjuuard luges jälle reisijad üle ja buss hakkas liikuma. Bussijaama piiril tehti väike peatus, kus ukselt hüppas maha müügimees ja asemele tuli poiss, kes kõigile reisijatele nätsu müüa pakkus. Kuna reisijad tema kauba suhtes erilist huvi ei ilmutanud, lahkus ta bussist juba kümne minuti pärast. Hoopis paremini läks äri paarsada meetrit hiljem bussi roninud vanamehel, kes erinevaid pähkleid müüs. Kuni ta viimaste ostjatega tegeles jõudsid esimesed juba suure hunniku pähklikoori pärsia vaibale poetada.

Juba kell 11.45 lahkus buss Tabrizist, taastas esimeses tanklas bussijaama õhku paisatud kütusevarud ja võttis suuna Teherani poole. Buss oli mugav, normaalsete istmevahedega ning reisijad jõid kaasavõetud termostest teed ja krõbistasid pähkleid. Maantee oli tunduvalt parem Eesti maanteedest ja akendest avanesid võrratud vaated Iraani loodusele. 300 kilomeetrit enne Teherani algas kiirtee ja paari tunni pärast hakkasid paistma Teherani äärelinnad.

Teheran hämmastas eelkõige oma liiklusega, sest sealse liikluskultuuriga võrreldes tundub näiteks Damaskuse liiklus väga euroopalikuna. Kõigepealt torkab silma autode meeletu hulk. Teheranis elab umbes 20 miljonit inimest ning autosid on selles linnas tõenäoliselt rohkem kui kogu Eestis kokku. Kuid liiklusummikuid praktiliselt pole, sest kogu autodemass on pidevas liikumises ja ei jää iga natukese aja järel mõne valgusfoori või ülekäiguraja taha toppama. Esimesel õhtul ei õnnestunudki mul üle tänava pääseda ning järgmisel hommikul istusin hotellitoa rõdule ja alustasin kohaliku liikluse iseärasuste õppimist. Hotelli eest läks läbi ühesuunaline 6-realine sõidutee ning sellel kulges katkematu autodevool. Ristmikul vähendati veidi kiirust, et paremalt ja vasakult ettekeeravatest autodest mööda põigata või ise kuskile ära keerata. Pöörde sooritamiseks ei ole vja tingimata ümber reastuda, vaid igasugust pööret saab teha suvalisest reast. Tunniajase vaatluse tulemusena selgus, et ka ristmikel asuvad valgusfoorid on autojuhtidele soovitusliku iseloomuga ning mootorratturitele ja jalakäijatele täiesti mittevajalikud. Mootorrattaid on Teheranis kohutavalt palju ning nad ei lase ennast segada mingisugustel eeskirjadel. Mootorrattad pressivad ennast autode vahelt läbi, kihutavad kõnniteedel jalakäijate vahel ja hüppavad üle tänavarentslite. Hoolimata meie mõistes natuke ebatavalisest liiklusest, ei näinud ma mitme Teheranis veedetud päeva jooksul ühtegi tõsisemat avariid. Muidugi on enamikel autodel mõlkis poritiivad ja katkised suunatuled, kuid see ei sega ju sõitmist. Tegelikult on mootorrataste jalatugede pidevast hõõrdumisest põhjustatud värvivabad triibud autouste alumistes osades päikese käes särades päris kenad.

Damaskus-Qamishli (775 km) – 90 EEK

Nusaybin-Mardin (56 km) – 30 EEK

Mardin-Diyarbakir (94 km) – 45 EEK

Diyarbakir-Tatvan (220 km) – 150 EEK

Praam Tatvan-Van (83 km) – 30 EEK

Van-Dogubayazit (178 km) – 80 EEK

Dogubayazit-Gurbulaki piiripunkt (42 km) – 20 EEK

Bazargani piiripunkt-Tabriz (280 km) – 60 EEK

Tabriz-Teheran (599 km) – 80 EEK

Kokku 1808 km ja 585 EEK